Botaanikute seisukohalt on suga-sõnajalg huvitav liik. See, mida nad sellest tagasihoidlikust niiskete alade asukast leiavad, on tema erinevad lehed. Esmapilgul koosneb suga-sõnajala hõre lehekimp ühesugustest lehtedest, kuid hoolikamal lehtede kõrvutamisel saab vahe võhikulegi selgeks. On kolm erinevust. Kõigepealt on ühed lehed teistest laiemad, teiseks on need laiemad lehed ka lühema rootsuga. Põhivahe selgub aga siis, kui lehed tagurpidi pöörata. Sellel laial ja lühema rootsuga lehel võime näha eospesasid, mida kitsal pikemarootsulisel lehel pole.

Rootsu pikkus on muide küllaltki hea määramistunnus, sest ta on peaaegu lehelaba pikkune. Samuti on meeldejääv märk rootsu alumises osas: kõik on tihedalt kaetud kilejate pruunikate tillukeste lehekestega. Neid lehekesi nimetatakse sõkalsoomusteks. Samuti on määramistunnusena tähtsad rootsule kinnituvad, enamasti pruunika tooniga sõkalsoomused - ühel varieteedil on neid palju, teisel vähe.

Niisiis on suga-sõnajalal eraldi eospäid kandvad ja mittekandvad lehed, teisisõnu, fertiilsed ja steriilsed lehed. See on sõnajalgadel harv nähtus. Meie tavalisematest sõnajalgadest võib seda kohata veel vaid laialt tuntud ja ka ilutaimena levinud laanesõnajalal, kuid tema eoseid kandvad lehed on hoopis teistsugused: tihedate paksude lehekestega ja pruunikad. Kuid silma torkab ka veel suga-sõnajala eoskuhjade harukordne suurus. Eriti paistab see silma tema lehtede väikeste mõõtmete tõttu. Suga-sõnajala eoskuhjad on suured ja neid on palju, kattes teinekord peaaegu lehekeste alumise külje.