Koppvetikas
(Chlamydomonas)

Koppvetikad on üherakulised mageveeasukad. Neid võib sageli kohata väikestes järvesoppides, tiikides, aga ka päris pisikestes lompides. Koppvetikad on ühed Eesti tavalisemad vetikad, kusjuures neid võib sageli esineda massiliselt. Kui vetikad veekogudes ohtralt paljunema hakkavad, siis öeldakse, et vesi õitseb.

Koppvetikas on rohevetikaperekond, kuhu kuulub ligi 500 liiki. Liikide eristamisel on olulised üksiku vetikataime kuju, suurus ja mitmed teised mikroskoobi abil nähtavad tunnused. Ilma mikroskoobita ei ole võimalik koppvetikaliike määrata ja ka siis suudavad neid liigini määrata vähesed spetsialistid.

Koppvetika välimuses torkab esmalt silma tema roheline värvus, mis kinnitab kuuluvust taimeriiki. Roheline värvus on tingitud vahetult rakukesta all asetsevast kromatofoorist. Vetikauurijad ütlevad, et tema kromatofoor on kopakujuline. Sellest ka nimi koppvetikas. Rohelisel taustal tuleb hästi nähtavale ka punane silmtäpp. See on koppvetika valgustundlik ala, mis juhatab ta veekogu valgusküllasemasse piirkonda. Valgusrikkas kohas saab koppvetikas efektiivsemalt fotosünteesida. Selleks, et olla alati veekogus kõige sobivamas kasvukohas, peab koppvetikas liikuma. Nii ongi ta varustatud kahe viburiga, mis teda hõlpsasti edasi viivad.

Vetikatel on sageli olemas võimalus end ebasobivate keskkonnatingimuste eest kaitsta. Nii võivad ka koppvetikataimed hapniku puudusel viburid ära heita ja limaga kattuda. Koppvetikad saavad paljuneda mitmel erineval moel. Näiteks suvel paljunevad nad liikumisvõimeliste rändeostega, sügisel aga sugulisel teel. Jahedate sügisilmadega tekib koppvetika sees palju väikesi sugurakke. Need vabanevad emaraku kestast, ujuvad ringi, liituvad paarikaupa ja kattuvad paksu kestaga. Olles talvise ebasoodsa kasvuperioodi vaikselt mööda saatnud, hävib paari kaitsev kest ja sisu jaguneb neljaks tillukeseks koppvetikaks.