Harilik kärnkonn on üks meie tavalisemaid
          kahepaikseid, keda leidub arvukalt igal pool Eestis. Kehaehituselt on
          nad laiad ja jässakad. Värvuselt on kärnkonn ühtlaselt pruunikas,
          kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Konna nahk on kaetud
          tüügaste ja muhkudega. Sarnaselt teiste kärnkonnadega on ka harilikul
          kärnkonnal näärmed, mis stressiolukorras eritavad mürgist nõret.
          Inimesele Eesti kärnkonnade mürk olulist kahju ei tekita, kuid vältida
          tuleks selle sattumist silma või limaskestadele.
        
Suurema osa oma elust veedab kärnkonn maismaal,
          siirdudes veekogusse vaid sigimise ajaks. Ta on aktiivne videviku ajal
          ja öösel, liikudes siis ringi aeglaste kohmakate sammudega, vahel ka
          lühikeste hüpetega. Toiduks püüab ta erinevaid putukaid ja nende
          vastseid, samuti limuseid, näiteks nälkjaid, ja vihmausse. Väiksemaid
          saakobjekte võib konn püüda oma keelega, suuremaid ja aeglaselt
          liikuvaid loomi aga haarab lõugadega. Kuna hambad kärnkonnal puuduvad,
          neelab ta toidu tervelt alla.   
        
Talve veedab kärnkonn pinnasesse kaevunult. Kui
          muidu on tegu üksiku eluviisiga loomadega, siis märtsis-aprillis
          pärast talveunest ärkamist koonduvad nad suurtesse gruppidesse, et
          ühiselt sigimisveekogu äärde liikuda. Selle käigus võib näha, kuidas
          väiksem isane konn "sõidab" temast tükkmaad suurema emase kukil.
          Sedasi võib isane püsida emase seljas mitu päeva eesmärgiga viljastada
          emase kudu. Teiste isaste ees näidatakse oma võimu valju krooksumise
          abil, kuid vahel tuleb ette ka kaklusi.
        
Kudema siirdutakse eelistatult seisuveekogudesse, vahel ka aeglase vooluga jõgedesse, ojadesse või kraavidesse. Kudemisperiood ise on lühike, kestes 6-8 päeva vahemikus aprilli lõpust mai keskpaigani. Emane poetab veekogusse 3-4,5 m pikkuse tarretise moodi kudunööri, milles on 3000-6000 muna. Kudunöör kinnitub veetaimede varte külge. 2-3 nädala pärast kooruvad kullesed on alguses tibatillukesed ning toituvad nad kudunööri järelejäänud massist. Paari nädala jooksul kasvavad neile algelised jäsemed ning saba hakkab taandarenema. 12 nädalat pärast koorumist on poegadel juba õige konna kehakuju ja nad on valmis veekogust lahkuma, olles ise vaid 1,5 cm pikkused. Täiskasvanud konnad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks, kuid enamasti jääb kehapikkus siiski alla 10 cm. Looduses on kärnkonna eluiga umbes 10-12 aastat.
Harilik kärnkonn kuulub III looduskaitsekategooriasse. Üldiselt on tegu arvuka ja soodsas seisundis oleva liigiga. Siiski võib neid metsades elava liigina ohustada intensiivne metsamajandus ja kuivendamine, samuti sigimisveekogude hävimine. Kevadise rände ajal sigimisveekogudele hukkub hulgaliselt konni autoteedel. Pidades silmas nende mürgisust, on mõistlik kärnkonni üle tee aidates kanda kindaid või pärast hoolikalt käsi pesta.