Kõre

Kõre ehk juttselg-kärnkonn on liik, kes veel sada aastat tagasi võis olla Lääne-Eestis üsna tavaline. Alates 1980. aastates on nende arvukus aga järjepidevalt langenud. Praeguseks on tegu vähearvuka ja haruldase liigiga, keda leidub veel vaid üksikutes piirkondades Pärnu lahe rannikul ja osadel väikesaartel.

Kõre on jässaka keha ja lühikeste jalgadega kärnkonn, kes harilikust kärnkonnast on pisut väiksem. Tema keha ülapoolel on nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline ja veidi köbruline ning kaetud pisikeste punakate või pruunide täppidena. Segiajamatu määramistunnusena jookseb piki kõre selga kitsas säravkollane triip. Keha alapool on värvuselt hallikasvalge ja sellel on tumedamad pruunikad või kollakad laigud. Isasloomadel on kurgu all sinakas kõlapõis, mis täispuhutult võib olla sama suur, kui konna terve pea. Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis ärritab limaskesti ja peletab võimalikke kiskjaid.

Võrreldes teiste Eesti konnadega on kõrel nii mõnigi omapära. Esiteks asustavad nad peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- või isegi natuke soolast vett. Kuna kõre jalad on väga lühikesed, saab ta liikuda ainult vähese või madala taimestikuga aladel, samas kui teised meie konnad eelistavad pigem lopsakat taimestikku. Niisiis elutsevad kõred eelkõige päikesepaistelistel luite- ja nõmmealadel ning ranna- ja luhaniitudel. Eestis on nad olnud seotud eelkõige karjatatavate rannaniitudega, mis aga paraku on viimase aastasaja jooksul unarusse jäetud ja hakanud suuresti kinni kasvama.

Teine omapärane kohastumus on seotud kõrede sigimisveekogudega. Kuna kõre kullesed vajavad arenguks üsna sooja vett, on see liik kohastunud kudema ajutistesse madalatesse, kuni 15 cm sügavustesse veekogudesse, kus vesi kiiresti soojeneb. Pealegi on sellistes suve teisel poolel kuivale jäävates lompides oluliselt vähem vaenlasi, kes kulleseid ohustada võiksid. Selleks, et ajutistes veekogudes sigida, on kõrel välja kujunenud omakorda järgmine eriline strateegia. Nimelt on nende sigimisaeg võrreldes teiste konnadega palju pikem, kestes aprilli lõpust juuli alguseni. Selle aja jooksul ei koeta pidevalt - iga emane koeb vaid korra, kuid see toimub eri emastel erinevatel aegadel, mis sõltuvad sademetest. Vihmasel perioodil, kui kuivanud lombid on täitunud veega, laulavad isased väga valjusti ja toimuvad pulmad.

Sarnaselt harilikule kärnkonnale on kõre öise eluviisiga. Siis liigub ta roomates või konna kohta üllatavalt vilkalt joostes maapinnal ringi ja püüab toiduks usse, putukaid ja limuseid. Päevaks kaevub ta niiskesse pinnasesse, näiteks liiva sisse. Ka talveune veedab kõre pinnases, kaevates endale kuni 3 m sügavuse uru ja magades seal septembrist aprillini.

Kõre kuulub Eestis I kaitsekategooria liikide hulka ja oma äärmise harulduse tõttu on siin väljasuremisohus. Peamiseks ohuteguriks on olnud elupaikade kadu rannaniitude kinnikasvamise tõttu pärast nende laialdase hooldamise lõppu eelmisel sajandil. Eestis tegeletakse aktiivselt kõre elupaikade taastamisega, mis hõlmab endas nii rannaniitude kui ka liivikute taasavamist. Lisaks tegeletakse Matsalus asuvas ohustatud liikide taastamis- ja rehabilitatsioonikeskuses kõrekulleste kasvatamisega. Moonde läbinud konnad lastakse loodusesse, kui nad on piisavalt suured (umbes 1 cm). Igal aastal kasvatatakse sedasi üles sadu noori kõresid. Aeg näitab, kas neil ka looduses hästi läheb.