Rohe-kärnkonn

Rohe-kärnkonn on sarnaselt paljudele Euroopa konnadele Eestis oma levila põhjapiiril. Tegelikult võiks praeguseks öelda isegi, et rohe-kärnkonna levila põhjapiir jääb Lätti - 2018. aastal Punase Nimestiku jaoks hinnangut andes loeti see liik meil väljasurnuks, kuna viimati oli teda kohatud 2006. aastal. Kuna aga kärnkonnad elavad väga vanaks (mõnikord isegi üle 30 aasta), ei ole välistatud, et mõni neist keskkonnatingimuste muutudes jälle välja ilmub. Nii juhtuski 2022. aasta kevadel, kui pärast 16 aasta pikkust pausi üks suurt kasvu emane rohe-kärnkonn end hoopiski Põhja-Eestis ilmutas.

Rohe-kärnkonn on üpris kauni välimusega - tema helehallil või beežil seljal leidub erineva kujuga tumerohelisi, tumeda servaga laike ning vähesel määral oranže või punaseid täppe. Niisiis meenutab ta oma laigulisusega veidi kõret, kuid on tükkmaad kontrastsem. Sarnaselt teistele kärnkonnadele on ka rohe-kärnkonna kehal hulk näärmeid, mis eritavad mürki, kui konn tajub ohtu. Kaks suuremat - kõrvatagused mürginäärmed - võivad toimida ka mehaaniliselt. See tähendab, et mürk surutakse välja, kui ründaja sinna peale vajutab. See tuleb kasuks näiteks talveune ajal, mil mürgi väljutamine teisiti on takistatud.

Valdavalt elutsevad rohe-kärnkonnad maismaal, viibides vees vaid lühikest aega kudemisperioodil. Maismaal asustavad nad eelkõige päikesele avatud alasid ning taluvad konna kohta võrdlemisi hästi kuivust. Selleks sobivad näiteks valgusküllased metsad, kivised alad, rannikuluited, kultuurmaastikud ning tööstus- ja kaevanduspiirkonnad. Eestis kohati neid vanasti sageli Peipsi ja Pihkva järve äärsete külade tänavatel, aedades, põldudel ja niitudel.

Kudemiseks sobivad neile kõige paremini madalad ja vähese taimestikuga veekogud, sh näiteks külatiigid või ajutised veekogud ja lombid. Kudemine toimub hiliskevadel, kui veetemperatuur on juba suhteliselt kõrge. Siis kutsuvad isased emasloomi, krooksudes õrna trillerdava häälega. Selleks moodustub neile kurgu alla suur valkjas kõlapõis. Emane koeb kudu 2-4 meetri pikkuste nööridena veetaimede vahele või veekogu põhja. 3-6 päeva pärast kooruvad kullesed, kes algselt on tibatillukesed. Ka pärast moonde läbimist on konnad esialgu vaid 1-2 cm pikkused.

Rohe-kärnkonn on Eesti kõige ohustatum kahepaikne ja kuulub I looduskaitsekategooriasse. Kuigi liik on siin põhimõtteliselt välja surnud, annab hiljuti kohatud isend lootust, et kudemisveekogude taastamine võib aidata neid siia tagasi tuua.