Tiigikonn

Tiigikonn on üks kolmest Eesti rohelisest konnast ja on võrreldes vee- ja järvekonnaga palju tavalisem. Ta on kuni 8 cm pikkune, kuid enamasti siiski pisut lühem. Välimuselt on ta teiste roheliste konnadega väga sarnane - ka tema selg on rohuroheline ja tumedate täppidega kaetud, kuid värvus võib üsna suuresti varieeruda. Küll aga on ta suuruselt kõige väiksem. Tagajalal olev pöiaköbruke on aga kolmest konnast kõige suurem. Võrreldes teiste roheliste konnadega on tema ninamik suhteliselt terav.

Sarnaselt vee- ja järvekonnale veedab ka tiigikonn suurema osa oma ajast veekogus või selle lähiümbruses. Nagu nimigi ütleb, on talle meelt mööda eelkõige väiksemad veekogud. Nendeks võivad olla näiteks tiigid, väikejärved, metsa ja rabaservade veesilmad, aga ka veega täitunud kraavid ja liiva- või savikarjäärid. Öösiti käivad tiigikonnad sageli siiski maapinnal toitumas - eriti noored konnad, kes võivad toiduotsinguil liikuda koduveekogust kuni 500 meetri kaugusele. Toiduks püüavad nad erinevaid putukaid, eelkõige mardikaid ja kärbseid.

Tiigikonn ei talvitu veekogu põhjas, vaid hoopiski maismaal, kaevates selleks endale pehmesse kaldaäärsesse pinnasesse uru. Pärast talveunest ärkamist ei alusta nad kohe sigimist, vaid ootavad, kuni veetemperatuur on piisavalt kõrge. Selleks tuleb oodata hiliskevadeni. Sigimisperioodil häälitsevad isased päeval tihedates seltsingutes, kus ühel ruutmeetril järvepinnal võib olla 10 isendit. Nende krooksumine kõlab "ovakk-ovakk-ovakk", meenutades kohati sinikael-pardi häälitsusi.

Emased koevad ühel sigimisperioodil 600-3000 muna ja paigutavad need kudupallidena veepinna alla taimedele. 1-2 nädala pärast näevad ilmavalgust kullesed, kes on seltsingulised ja käivad end veepinnal päikesepaistel soojendamas. Äsja moondunud konnad on 2-3 cm pikkused. Suguküpsuse saavutavad nad 2-aastaselt, mõnikord vanemana.

Tiigikonn kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse, kuid on nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt soodsas seisundis olev arvukas liik. Siiski võib neid ohustada elupaikade kadu intensiivpõllumajanduse tõttu, samuti märgalade kuivendamine, reostus jne. Looduslikuks vaenlasteks võivad olla kured ja haigrud, väikekiskjad ning röövkalad. Paljudes maades kasutavad inimesed tiigikonni toiduks.