Järvekonn

Järvekonn on suurim pärismaine konn Euroopas. Tegu on ühega kolmest liigist Eestis, keda kollektiivselt kutsutakse "rohelisteks konnadeks". Eestis on järvekonn vähearvukas liik, keda kohatakse haruharva. Järvekonnad ei ole siia looduslikult levinud, vaid introdutseeriti 1925. aastal Tartu lähistele Raadi järve. Mõnevõrra levisid nad sealt ka mujale Lõuna- ja Kagu-Eestisse, kuid nähtavasti ei ole nad siinmail korralikult kanda kinnitanud. Nende looduslik levila ei jää aga siit kaugele - järvekonnad esinevad arvukalt meist lõuna pool Kesk- ja Ida-Euroopas.

Täiskasvanud järvekonnad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks, vahel isegi veel pikemaks. Nende keha on suur ja robustne ning nahk veidi näsaline. Nagu koondnimetus "roheline konn" viitab, on järvekonn ülaküljel rohekat tooni - see võib olla oliivikarva või üsna ereroheline. Tavaliselt on seljal ka veidi tumedamad täpid või laigud. Kõhupoolel on järvekonn hallikas või kollakas ning mustalaiguline. Teised Eesti rohelised konnad (tiigikonn ja veekonn) on järvekonnaga väga sarnased, kuid on palju laiemalt levinud ja veidi väiksemad. Kui konn kätte saada, võib püüda vaadata tema pöiaköbrukest - väikest muhku tagajala pöiaosal. Järvekonnal on see väike, tiigikonnal aga hästi suur. Veekonnal on see vahepealne.

Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Ta veedab vees või veekogu ääres kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Nad elutsevad igasugustes mageveekogudes, eelkõige suuremates järvedes, aga vahel ka väikestes tiikides, kraavides ja jõgedes. Tihti hõljuvad nad veetaimede keskel, pistes vaid pea veest välja. Teinekord jällegi istuvad vesiroosil. Järvekonn on aktiivne päevasel ajal, mil käib ka veest väljas, et end veekogu kaldal päikese käes soojendada.

Talveune veedavad järvekonnad veekogu põhjamutta kaevunult. Sigima hakkavad nad paar nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist. Siis asuvad isasloomad valjusti laulma - selle võimendamiseks on neil suunurkades häälepõied. Laulu saatel kaitstakse territooriumi, mis hõlmab igal isasel mitu ruutmeetrit veepinda. Laulmise ajal hõljuvad nad veepinnal, jalad laiali aetud.

Sigimisperioodi jooksul koeb emane kuni 16 000 muna - need paigutab ta mõnesajaste kudupallidena veetaimedele allpool veepinda. Umbes nädala pärast näevad ilmavalgust kullesed, kes eelistavad viibida sügaval vees veetaimede vahel. Mõnikord võivad järvekonnad ka kullestena talvituda. Vahetult pärast moonde läbimist on nad 1,5-2,5 cm pikkused.

Kuigi järvekonn pole Eestisse looduslikult levinud, on ta sarnaselt teistele kahepaiksetele võetud looduskaitse alla, olles paigutatud III kaitsekategooriasse. Mujal Euroopas on tegu arvuka liigiga, kes on konna kohta äärmiselt vastupidav keskkonnareostusele. Mõningast ohtu võib siiski kujutada põudade sagenemine, mis on tingitud kliimamuutustest. Samuti tarvitatakse paljudes maades järvekonni toiduks, mistõttu neid palju püütakse.