Tähnikvesilik - täiendav info

Tähnikvesilik

Liiginimi eesti keeles Tähnikvesilik

Liiginimi ladina keeles Lissotriton vulgaris

Suurus Üldpikkus koos sabaga kuni 11 cm, isased emastest veidi pikemad.

Levik
On levinud Prantsusmaast, Inglismaast ja Lõuna-Rootsist kuni Lääne-Siberini. Levila põhjapiir jääb Kesk-Soome, lõunapiir Kreekasse. Eestis levinud kõikjal.

Arvukus Eestis sage ja tavaline liik.

Elupaik ja eluviis
Üsna maismaalise eluviisiga. Kuival maal olles viibib niiskemates paikades, sh kultuurmaastikud, aiad, metsad, põlluservad, kivikuhilad jne. Eestis elutsevad nad sageli ka soodes. Poeb kivide või puurontide alla, pragudesse, lehekõdusse jne. Sigimiseks sobib madal seisuveekogu, nt rohtunud tiigid ja kraavid. Talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50-100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3-5 isendist koosnevate gruppidena.

Toitumine Vees elades toitub sääskede, kiilide ja ujurite vastsetest, vähilaadsetest, veelimustest, kalamarjast ja konnakudust. Maismaal elades toitub vihmaussidest, putukatest, hulkjalgsetest ja muudest selgrootutest.

Sigimine Siirduvad veekogudesse mätsi lõpul, kuid sigimine algab, kui vesi on soojemaks läinud. Paaritumisele eelnevad pulmamängud. Emane koeb keskmiselt 200-300 muna, voltides need ühekaupa veealuste taimede lehtede vahele.

Kasv ja areng Vastne koorub 10-20 päeva pärast ning on alguses 6,5-7 mm pikk. Areng on moondega. Kullesed kasvavad järk järgult, olles lõpuks 3-4,5 cm pikkune. Sama pikk on ka äsja moonde läbinud vesilik. Isased saavad suguküpseks 2-3-aastaselt, emased hiljem. Looduses elavad tavaliselt kuni 7-aastaseks.

Ohustatus ja kaitse Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Liiki võib ohustada kuivendamine ja metsamajanduse intensiivistumine.

Liiginimi eesti keeles	Tähnikvesilik
Liiginimi ladina keeles	Lissotriton vulgaris
Suurus	Üldpikkus koos sabaga kuni 11 cm, isased emastest veidi pikemad.
Levik	On levinud Prantsusmaast, Inglismaast ja Lõuna-Rootsist kuni Lääne-Siberini. Levila põhjapiir jääb Kesk-Soome, lõunapiir Kreekasse. Eestis levinud kõikjal.
Arvukus	Eestis sage ja tavaline liik.
Elupaik ja eluviis	Üsna maismaalise eluviisiga. Kuival maal olles viibib niiskemates paikades, sh kultuurmaastikud, aiad, metsad, põlluservad, kivikuhilad jne. Eestis elutsevad nad sageli ka soodes. Poeb kivide või puurontide alla, pragudesse, lehekõdusse jne. Sigimiseks sobib madal seisuveekogu, nt rohtunud tiigid ja kraavid. Talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50-100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3-5 isendist koosnevate gruppidena.
Toitumine	Vees elades toitub sääskede, kiilide ja ujurite vastsetest, vähilaadsetest, veelimustest, kalamarjast ja konnakudust. Maismaal elades toitub vihmaussidest, putukatest, hulkjalgsetest ja muudest selgrootutest.
Sigimine	Siirduvad veekogudesse mätsi lõpul, kuid sigimine algab, kui vesi on soojemaks läinud. Paaritumisele eelnevad pulmamängud. Emane koeb keskmiselt 200-300 muna, voltides need ühekaupa veealuste taimede lehtede vahele.
Kasv ja areng	Vastne koorub 10-20 päeva pärast ning on alguses 6,5-7 mm pikk. Areng on moondega. Kullesed kasvavad järk järgult, olles lõpuks 3-4,5 cm pikkune. Sama pikk on ka äsja moonde läbinud vesilik. Isased saavad suguküpseks 2-3-aastaselt, emased hiljem. Looduses elavad tavaliselt kuni 7-aastaseks.
Ohustatus ja kaitse	Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Liiki võib ohustada kuivendamine ja metsamajanduse intensiivistumine.