Rändrott ehk võhr pärineb Hiinast, kust ta on levinud üle kogu maailma. Ka Eestis on rändrott laialt levinud, rohkemgi kui kodurott. Rändrott jõudis Eesti aladele eelmise sajandi keskpaigas. Pärast seda on ta koduroti välja tõrjunud ja muutunud ise tavalisemaks liigiks.
Eristada ei ole tavaliselt neid kahte liiki just kerge. Kodurott on tavaliselt tumedam ja tal on pikemad kõrvad ja saba kui rändrotil. Ka iseloom on neil erinev. Kui kodurott on rahuliku loomuga ja taimtoitu eelistav, siis rändrott on agressiivne, eelistab süüa liha. Kui aga liha parajasti pole, siis ei ütle ta ka taimtoidust ära. Söövad nad üldiselt kõike, millest jõud üle käib. Vajaduse korral murtakse ka nõrgem liigikaaslane maha ja süüakse ära. Rändrotid elavad keldrites, pööningutel ja mujal, eelistatult inimese toiduvarude läheduses.
Rändrotid poegivad aastaringselt. Tiinus kestab umbes kolm nädalat, mille järel sünnib tavaliselt 6...8 poega. Vastsündinud pojad on paljad ja pimedad. Nägema hakkavad nad kahe nädala vanuselt. Piima imevad kolm nädalat. Suguküpseks saavad noored rotid kahe kuu vanuselt. Rändrott elab keskmiselt kolm aastat.
Inimese jaoks on rotid kahjulikud, kuna nad närivad oma pidevalt kasvavate hammaste kulutamiseks palju. Samuti rikuvad nad toiduaineid ja kannavad edasi haigusi. Võrreldes kodurotiga on rändroti poolt inimestele põhjustatud kahju väga suur. Rotte hävitatakse küll kõikvõimalike meetoditega aga suure kohanemisvõimega liikidena ei ole siiani need meetodid veel eriti suurt tulu toonud.