Rändrott ehk võhr on üka laialdasemalt levinud loomaliike maailmas. Algselt on nad pärit Ida-Aasiast, kuid keskajal levisid nad inimese kaasabil mööda kaubateid ka mujale. Euroopasse jõudsid nad hiljemalt 16. sajandiks, Eesti aladele tõenäoliselt millalgi 18. sajandil. Praeguseks elavad rändrotid kõikjal, kus elab inimesi, puududes vaid külmakõrbetest.
Rändrott on välimuselt sarnane kodurotile, kuid on
viimasest märgatavalt suurem. Samuti võib võrrelda nende sabapikkust
- koduroti saba on võrreldes tema tüvepikkusega pikem, rändrotil aga
tüvepikkusest lühem. Samuti on kodurotil suhteliselt suuremad kõrvad
ja silmad. Värvuselt on rändrott enamasti pruunikashall, kodurott
aga mustjashall. Tõsi on see, et rotti kohates võib arvata, et suure
tõenäosusega oli tegu just rändrotiga. Nimelt on nad tänu oma
suuremale kasvule kodurotid mitmelt poolt välja tõrjunud. Näiteks
Eestis leidub kodurotte veel vaid ainult Ida- ja Kagu-Eestis.
Inimkaaslejana on rändrott inimestele suureks nuhtluseks, kuna levitab mitmeid haigusi, mis on inimesele ohtlikud. Nad elavad valdavalt hoonetes ja inimasulates, sageli urgudes või maa-alustes kohtades, nt keldrites, kanalisatsioonikäikudes, torustikes jne. Samuti võivad nad ise ulatuslikke urusüsteeme kaevata. Toiduks on neile kõik, mida vähegi õnnestub kätte saada, sh inimeste toit ja isegi raiped. Rändrotid elavad suurte sotsiaalsete gruppidena, kus on paigas kindel hierarhia. Omavahel suheldakse ultrahelihäälitsuste abil.
Kui olud on soodsad, siis võivad rändrotid sigida aastaringselt, andes kuni 5 pesakonda aastas. Igas pesakonnas on keskmiselt 7 poega, aga pesakonna suurus võib harva ulatuda lausa 20-ni! Juba 5 nädala vanuselt on noorloomad valmis ise sigima hakkama. Nagu nii suure sigivusega loomade puhul ikka, ei ole nende eluiga just kuigi pikk - kiskluse ja konkurentsi tõttu võib rändrottide aastane suremus olla isegi kuni 95%. Vähesed rotid võivad elada kuni 3-aastaseks.