| Liiginimi eesti
                  keeles | 
            Kiisk | 
          
          
            | Liiginimi ladina
                  keeles | 
            Gymnocephalus
                  cernuus (L.) | 
          
          
            | Rahvapäraseid
                  nimesid | 
            Kiiss, kiis, kusk,
                ämmatapja, okaskala, nakk, kusekala. 
               | 
          
          
            | Kehamõõtmed | 
            Pikkus tavaliselt
                14...20 cm, Eesti rekord 27,5 cm. | 
          
          
            | Kehamass | 
            Tavaliselt 10...50
                g, Eesti rekord 195 g. | 
          
          
            | Levik | 
            On levinud
                siseveekogudes ja rannikumeres Kesk-Euroopas Alpidest põhja
                pool, Inglismaast üle Musta ja Kaspia mere põhjapoolsete jõgede
                itta, kogu Põhja-Euroopas, Valges meres ja Siberi jõgedes.
                Eestis elab vähemalt 150 järves, mõnekümnes jões ja
                rannikumeres. Meres on eriti arvukalt Matsalu lahes, Väinameres
                ja Pärnu lahes. Puudub Hiiumaal ning Osmussaare, Keri ja Ruhnu
                saare ümbruses. 
               | 
          
          
            | Arvukus | 
            Esineb paiguti, kuid
                mõnes järves võib muutuda massiliseks. | 
          
          
            | Elupaik ja -viis | 
            Elupaikadeks on
                suuremad, küllaldase hapnikusisaldusega järved, aeglase vooluga
                suuremad jõed ja riimveelised mereosad. Kiisk on põhjakala:
                eelistab pehmet, peene liivaga ja napi taimestikuga põhja. On
                paikse eluviisiga, elab parvedes. Kiisad on aktiivsed
                varahommikul ja õhtul. Kudemisajal hoidub kalda lähedale,
                talvitub sügavamates paikades. Talvel ei ole eriti aktiivne. 
               | 
          
          
            | Toitumine | 
            Vastsed ja maimud
                toituvad zooplanktonist, hiljem saab põhitoiduks põhjaloomastik,
                eriti surusääskede vastsed. Üle 10 cm pikkuste isendite toidus
                leidub ka kalu. Suurel hulgal sööb peipsi siia, tindi ja rääbise
                marja. | 
          
          
            | Sigimine | 
            Kudemisperiood
                kestab aprilli lõpust juuni lõpuni. Kiisk koeb portsjonite
                kaupa, umbes 2 nädalaste vahedega 2...3 korda. Mari koetakse
                0,5...3 m sügavusel kivi- või liivapõhjale, ka veetaimedele.
                Marjaterade hulk 3...180 tuhat, marjatera läbimõõt 0,7...0,9 mm. | 
          
          
            | Areng | 
            Marja areng kestab
                2...3 nädalat. Kooruvad vastsed on 3,5...4,5 mm pikad ning
                lebavad esimesed 3...4 päeva liikumatult põhjal. Nädalavanusena
                hakkavad toitu otsima. Suguküpseks saab
                kiisk juba 1...2 aastaselt. Kiisk kasvab aeglaselt, eluiga
                ulatub 8...9 aastani, Eesti rekord 11 aastat. 
               | 
          
          
            | Koht ökosüsteemis | 
            Kiisal on
                suhteliselt vähe looduslikke vaenlasi. Kalatoidulised veelinnud
                teda ei armasta, kaladest toituvad kiisast kindlalt haug,
                angerjas ja koha. Järvedes peetakse teda kahjulikuks kalaks, ta
                hävitab vääriskalade marja ja söödavarusid. Esineb tugev
                toidukonkurents latika ja angerjaga. Vaatamata sellele, et kiisk
                on ogaline ja väga luine kala, on ta väga maitsva ja väärtusliku
                lihaga. 
               | 
          
          
            | Ohustatus ja
                  kaitse | 
            Ei kuulu
                looduskaitse alla. |