Harilik kukehari
(Sedum acre)
kukemari, maoajaja, kiigemääre, lambamarjad, müüripipar

Nõmmesid ja loodusid võib juunis näha kolletamas. Taimeliik, kes seda teeb, on harilik kukehari. Kui lähemalt uurima hakata, siis on hästi näha viis teravatipulist kuldkollast kroonlehte ja nende taga viis poole lühemat rohekat tupplehte. Kui juurde arvata tolmukad ja emakad, saamegi hariliku kukeharja õie. Midagi jääb siiski märkamatuks: see osa õiest, mis meelitab putukaid õisi tolmeldama. Botaanikud nimetavad neid nektaariumideks, need on vaid poole millimeetri suurused ja sisaldavad mesimagusat nektarit. Putukad tunnevad nektari leiukohad juba kaugelt ära ja ruttavad ilusa ilmaga saaki koguma.Õitsemas võib kukeharja näha üle kuu aja. Sel ajal on harilik kukehari oma tavalisest kõrgusest kolm korda kõrgem, sest õievarred on tal väljaveninud, kuni inimese käelaba pikkused. Muidu kasvab ta ikka madala tiheda padjana.

Kuigi harilik kukehari kuulub meie kõige väiksemate taimede hulka, on ta silmatorkav tänu hõreda rohustuga kasvukohtadele ja erksavärvilistele õitele. Olete kindlasti märganud, et üks kukeharjapadjand koosneb suurest hulgast tihedalt üksteise kõrval kasvavatest vartest. Iga vart katab hulk lehti, mis on katusekivide taoliselt kohakuti. Kõik kukeharja osad on lihakad, paksud. See on kohastumus kuivades tingimustes kasvamiseks. Nii võib harilik kukehari kasvada kivimüüridel ja liival, kus pole mõnikord nädalate viisi tilkagi vett. Sel ajal kasutab taim lehtedes olevaid veevarusid. Kui taas vihma sajab, kogub ta oma “mahutid” uuesti täis.

Vihmaga on harilikul kukeharjal mitmeski mõttes head suhted. Nimelt avab ta oma viljad just sajustel või muidu rõsketel päevadel. Arvatavasti seetõttu, et seemned leviksid voolava vihmaveega. Oletatakse, et neid võivad laiali kanda ka mõned loomad, näiteks sipelgad. Kukeharja seemned on imeväiksed isegi sipelgate jaoks. On välja arvutatud, et ühes grammis on neid tervelt 24 tuhat. Enamasti seemnetega kukehari levibki.

Kuigi harilikku kukeharja on rahvameditsiinis mitmeti kasutatud, on ta mahl mürgine. Nii et näiteks soolatüükaid ravides ei tasu mahla haigest kohast mööda panna. Mahl võib tekitada nahapõletikke ja ville, sissesöömisel aga oksendamist ja kõhulahtisust. Mürgisuse tõttu võib kukehari ohtlik olla ka kariloomadele.