Eestikeelne nimi	harilik kukehari
Ladinakeelne nimi	Sedum acre L.
Rahvapärased nimed	kukemari, maoajaja, kiigemääre, lambamarjad, müüripipar
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda paksulehelised, perekonda kukehari.
Eluvorm	Mitmeaastane igihaljas lihakas murujas rohttaim. Kõrgus 1-15 cm, steriilses olekus kuni 4 cm.
Õis	Peaaegu raotud viietised kahesugulised õied, õiekate kaheli, lahklehine. Tupplehti 5, need on piklik-munajad, tömbi tipuga, sinakasrohelised või kollakad. Kroonlehti 5, need on süstjad, terava tipuga, 4,5-9 mm pikad ja 1,5-2 mm laiad, kuldkollased. Tolmukaid 10, emakaid 5. Emakate alusel ~0,5 mm pikkused meesoomused. Õitseb maist juulini, 4-5 nädalat.
Vili	Paljad, lühikese terava nokaga, kahvaturohelised või peaaegu valged, 3,5-5 mm pikad. Seemneid palju, need on ovaalsed, helepruunid. Viljad avanevad eelkõige vihma ajal, levivad vihmavee, võimalik, et ka putukate (sipelgate) abil.
Leht	Lihakad, munajad, veidi kõverdunud, tipus ahenevad, tömbid, rohelised, vahel punaste joonte või täppidega lihtlehed. Pikkus 2-5 mm, läbimõõt 2-3,5 mm. Kinnituvad vahelduvalt, istuvalt. Sageli katavad lehed üksteist katusekivitaoliselt.
Vars	Varred on lihakad, rohkearvulised, üksteisele tihe-murusalt ligistunud, lamavad või tõusvad. Enamikus steriilsed, 1-3 cm pikad, tihedalt lehistunud. Õisi kandvad varred 4-15 cm pikad, püstised või tõusvad, silinderjad, hõredalt lehistunud, alusel õitsemise ajal lehtedeta, tipus 2-5 õisi kandva haruga.
Maa-alune osa	Risoom on peenike, roomav, harunev, pikkus 5-15 cm.
Paljunemine	Looduses levib eelkõige seemnetega. Paljundada on lihtne ka lehe- või varrepistikutest ning jagamise teel.
Levik ja ohtrus	Levinud kogu Euroopas, Lääne-Siberis, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas tulnukana. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab liivasel ja paepinnasel, teede ääres, söötidel, kivimüüridel. Looniidul ja -metsas, nõmmedel. Vähenõudlik, valguslembene.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavatele mesilastele rikkalik nektari ja õietolmu allikas. Võimalik, et loomad levitavad seemneid.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Vars ja lehed on mürgised, sisaldavad muuhulgas nikotiini. Mahl on tugeva kõrvetava toimega. Kergemal juhul kutsub esile punetuse, raskemal põletiku ja villide tekke. Sissevõtmisel tekitab oksendamise ja kõhulahtisuse. Võib olla ohtlik kariloomadele, kuid taim on kibedamaitseline ja seetõttu esineb mürgistusi harva. Kuivades mürgisus väheneb. Siiski on ka sel juhul ohtlik. Loomadel võib surm saabuda halvatuse, hingamishäirete ja südameseiskumise tõttu. Kuivatatult on kasutatud meditsiinis nahahaiguste, vesitõve, langetõve, malaaria ja difteeria puhul. Rahvameditsiinis tarvitatakse mahla käsnade ja konnasilmade hävitamiseks. Õied on nektaririkkad, mistõttu on hea meetaim, annab väga kõrgekvaliteedilist mett. Putukad koguvad temalt ka õietolmu. Sisaldab rikkalikult vitamiini C, suhkruid, õunhapet, vaha, parkaineid jne. Kasutatakse haljastuses näiteks kiviktaimlates, surnuaedades.
Sarnased taimed	Lihakad taimed püsivad veeta kaua värske ilmega, aga kui kord lõplikult ära kuivavad, ei jää neist suurt midagi järele - nii et kukehari määra kohe ära, mitte ära jäta teda ajalehe vahele ootama! Kukeharja määramine on lihtne. Peale hariliku kukeharja kasvab Eestis looduslikuna ka valge kukehari, kelle õied ei ole mitte kollased nagu harilikul vaid valged. Lisaks valgele ja harilikule kukeharjale kasvavad Eestis pärismaistena paar oluliselt suuremat kasvu kukeharja. Lisaks kasvatatakse erinevaid võõramaiseid kukeharja liike sageli aedade kiviktaimlates.