Eestikeelne nimi	harilik härghein
Ladinakeelne nimi	Melampyrum nemorosum L.
Rahvapärased nimed	kuupäevarohi, jaanilill, kuuvalged, puupealilled
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda härghein.
Eluvorm	Üheaastane ühekojaline poolparasiitne rohttaim. Kõrgus 15-55 cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon liitlehine. Tupp on karvane, pika putkega ja pikalt teritunud naaskeljate hammastega. Kroon kahehuuleline erekollane, punaka kõverdunud putkega, karvane, pikkusega kuni 2 cm. Õied asuvad tähas, üksikult väga lühikestel karvastel raagudel. Õisiku pikkus 2-15 cm ja laius 2-2,5 cm. Õisikus on rohkesti ligistikku asetsevaid sinakasvioletseid kõrglehti (harva on need valgeks pleekinud). Kõrglehed on hambulise servaga, karvased. Õitseb juunist augustini.
Vili	Pikliku kujuga teravatipuline sile, paksenenud õmbluste servadega kupar, avaneb kahest küljest. Seemned mustjad.
Leht	Munajas- või kitsassüstjad pikalt teritunud tipuga terveservalised lihtlehed, vahel on lehe alusel kõrvakesed ja 1-2 hammast. Pikkus 2,5-6 (10) cm ja laius 4-5 (25) mm. Pealt enam-vähem paljad, alaküljel väheste karvadega. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt. Õisikus on arvukalt erksavärvilisi kõrglehti.
Vars	On püstine, enamasti eemalehoiduvate ülespoole kaarduvate küllaltki pikkade harudega, kaetud valgete allapoole suunatud karvadega, mis on varre ülaosas pikad, alusel lühikesed.
Maa-alune osa	Juured on vähearenenud, varustatud haustoritega, millega saavad peremeestaimelt toitaineid.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, Aasias esineb kohati tulnukana. Eestis kõikjal sage.
Kasvukoht	Metsades ja metsaservadel, peamiselt palu-, loo- ja laanemetsas, ka niiskematel ja soistel päris-, lammi- ning looniitudel.
Koht ökosüsteemis	Taim on poolparasiit, seega vajab edukaks kasvamiseks teiste organismide poolt toodetud aineid. Kinnitub tavaliselt puude ja põõsaste juurtele. Toiduks taimtoidulistele loomadele. Seemneid söövad linnud, näiteks laanepüüd ja tedred.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Kogu taime maapealne osa on väga suure vitamiin C sisaldusega. Toiteväärtuselt on madal, piimale annab sinaka värvuse ja ebameeldiva maitse, kuid karjamaal söövad veised (mõningatel andmetel ka lambad ja kitsed) harilikku härgheina hästi. Taim on ka mürgine ja võib esile kutsuda mürgistuse nii loomadel kui inimestel. Nähtudeks võivad olla mao ja soolte limaskestade põletik, verikusesus, verejooksud, inimestel sagedamini kõhulahtisus, peavalu ja peapööritus.
Sarnased taimed	Harilikule härgheinale sarnanevad harjakas ja põld-härghein. Mõlematel on kõrglehed pigem punakates toonides, mitte lillad nagu harilikul. Teisi ja isegi paremaid tunnuseid on veel, aga neid vaata juba ise! Harilik härghein on laiemalt levinud kui harjakas või põld-härghein. Harilikust härgheinast eristatakse mõnikord poola härghein. Poola härghein on harilikuga peaasjalikult identse välimusega, aga kui harilikul on tupplehed tihedalt karvased, siis poola härgheinal on ainult üksikuid karvu.