Mõnikord arvatakse, et härgheina õied on lillad. Põhjus on lihtne: ollakse ju harjunud, et õied on taime tipul ja erksavärvilised. Tegelikult on härgheina õied siiski kollased, lillad on kõrglehed. Kõrglehed on lehed, mis asuvad varre tipul õisiku sees. Seega jäävad härgheina õied lihtsalt veidi kõrglehtede varju. Kõrglehtede ülesanne on sama, mis kroonlehtedel: muuta taim ilusamaks, et ta paistaks tolmeldajatele juba kaugelt silma. Kõrglehed tunduvad õitena ka seetõttu, et päris õisiku tipul moodustavad need tiheda tuti.

Härgheina perekonnal on veel üks iseäralik tunnus. Kõik härgheinad on poolparasiidid. Mida see tähendab? Poolparasiit on taim, kes osa toitainetest toodab ise, osa saab teistelt taimedelt. Vahel võib olla nii, et hea elu toimub teise arvel ja teisi kurnamata on härgheina kasv kidur. Sellise kohastumise tõttu on härgheina enda juured kehvalt arenenud, õieti tal polegi suuremaid juuri. Härgheina juured on lühikesed, ühe-kahe sentimeetri pikkused, veidi harunenud. See-eest on juurtel abivahendid, mille abil härgheinad kinnituvad teiste taimede juurtele ja imevad sealt toitaineid. Härgheina peremeestaimedeks on tavaliselt puud ja põõsad, kellele ei valmista väikeste rohttaimede toitmine arvatavasti suuremaid probleeme.

Härgheinad on veidi mürgised. Inimesel põhjustab tema söömine peamiselt kõhulahtisust, peavalu ja -pööritust. Loomad söövad härgheina hästi, kuigi taime söödaväärtus on madal. Kui lehmad söövad väga palju härgheina, muutub piim veidi sinakas-lillakaks ning saab ebameeldiva maitse. Vanarahvas on harilikust härgheinast õige kummalist abi saanud: teatakse rääkida, et härgheina keeduvesi pidi loomadelt piksehirmu ära võtma.