Harilik karutubakas
(Pilosella officinarum)
arnikas, kahetsemisrohi, kärnalill, luujooksvarohi, peetruse-kõtuvalurohi, voolmerohi

Karutubakas on suur taimeperekond, mida Eestis on iseseisva perekonnana käsitletud alles viimastel aastakümnetel. Varam loeti karutubakad hunditubakate hulka ning siis kandis liik nime karvane hunditubakas. Nüüd on botaanikud selgusele jõudnud, et tegemist on kahe erineva perekonnaga. Vanasõna ütleb, et ega nimi meest ei riku, ja nii jääb ka taim ikka endiseks. Harilik karutubakas on perekonna kõige tavalisem ja kergemini äratuntav liik. Peab teadma, et tal on maad mööda roomavad võsundid ja terveservalised, alt tihedalt viltjad lehed, mis esinevad vaid juurmise kodarikuna. Varre otsas on harilikul karutubakal alati üks korvõisik.

Maad mööda roomavatel võsunditel on taime elus kindel ülesanne. Nad on tähtsateks paljunemisvahenditeks. Nimelt võib iga võsundi tipus tekkida lehekodarik, millele kasvavad juured alla. Nii ongi uus taim valmis. Soodsates tingimustes võib võsundeid tekkida palju, ühel taimel isegi kuni kümme tükki aastas. Kuid taimele vähesobivates kasvukohtades võivad mõnikord võsundid hoopis puududa. Ebasoodsad on harilikule karutubakale liiga viljaka mullaga alad, kus teised taimed osutuvad tugevamateks. Sel juhul püüab taim kogu oma energia kulutada seemnete kasvatamisele, et iga hinna eest elu järjepidevust säilitada ja seemnete abil levida soodsamatele kasvukohtadele.

Karutubakad on ühed karused taimed. Harilik karutubakas on neist üks karvasemaid, sest nii lehed, varred kui õisiku alusel olevad kitsad lehekesed on kaetud mitmesuguste karvadega. Mitmel pool kohtame valgeid viltjaid karvu. Kui karvakesi mikroskoobis vaadelda, näeme, et need on tähekujulised. Hariliku karutubaka lehtede alakülg on tähtkarvadest täiesti valge. Peale tähtkarvade võime mitmel pool leida näärmekarvu. Omapärased on pikad valged harjasjad karvad. Eriti hästi on need näha lehtedel, kui lehte veidi painutada ja siis külje pealt vastu valgust vaadata. Karvad on sageli ligi sentimeetri pikkused. Mikroskoobis vaadates paistab harjasjas karv koosnevat kimbust tihedalt üksteise kõrvale paigutunud kiududest. Sellist karvatüüpi nimetatakse sammaskarvaks.

Harilikku karutubakat on kasutatud ravimtaimena. Temaga on võideldud sooleusside, kõhulahtisuse, bronhiidi, verejooksude ja vesitõve vastu. Mitmel pool on teda kasutatud silmahaiguste raviks. Rahvapärastest nimedest võib järeldada, et harilikku karutubakat on kasutatud luuvaludest vabanemiseks. Nimi peetruse-kõtuvalurohi olla tekkinud nii, et kord olla apostel Peetrusel kõht valutanud. Kristus soovitanud Peetrusel ühe taime juurikast tükk hammustada. Peetrus teinudki nõnda ja kõhuvalu olla kohe kadunud. Sellest ajast saati on hariliku karutubaka risoomi tipp tömp.