Eestikeelne nimi	harilik karutubakas
Ladinakeelne nimi	Pilosella officinarum F.W.Schultz et Sch. Bip.
Rahvapärased nimed	karvane hunditubakas, arnikas, kahetsemisrohi, kärnalill, luujooksvarohi, peetruse-kõtuvalurohi, voolmerohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda karutubakas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus tavaliselt kuni 20 (5-30) cm, kuid pärast õitsemist taim pikeneb.
Õis	Taimel esinevad ainult keelõied, need on koondunud korvõisikutesse. Õied on hele- või tumekollased, äärisõied enamasti välisküljel punaka triibuga. Korvõisikud asuvad üksikult. Õisikul on ka kitsastest lehtedest koosnev liht-, täht- ja näärmekarvadega kaetud üldkatis. Õitseb maist juulini, kuid sageli veel sügisel augustis ja septembris teist korda. Putuktolmleja.
Vili	Seemnis, mille pikkus on 1,5-2 mm.
Leht	Äraspidimunajad kuni süstjad lihtlehed. Lehed esinevad peamiselt juurmise kodarikuna, kuid lehti on ka roomavatel võsunditel. Õisikuvarval on väikesed kõrglehed. Lehtede ülakülg on sinakasroheline, alakülg tähtkarvadest valgeviltjas. Lehe pealmisel küljel on pikad valged harjased. Juurmised lehed kuni 12 cm pikad, terveservalised.
Vars	Esineb enamasti lehtedeta õisikuvarvana, harva esineb ka üks väike varreleht. Varval on siiski mitu kõrglehte. Kogu varb on tihedalt kaetud tähtkarvade, pikemate harjaste ja lühemate näärmekarvadega. Peale õitsemist varb märgatavalt pikeneb. Taimel esinevad ka kuni 30 cm pikkused võsundid, mis on rohkete tähtkarvadega. Võsundid on ka lehistunud.
Maa-alune osa	Taimel on küllaltki pinnalähedane harunev risoom.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt roomavate võsunditega.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, mujal harva, Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal tulnukana. Eestis tavaline.
Kasvukoht	Kasvab kuivadel kohtadel männimetsade servaaladel või lagendikel (loo-, nõmme- ja palumetsas), teeservades, kraavipervedel, ka karjamaadel ja söötidel, päris- ja looniitudel, harva soo- ja lamminiitudel. Vähenõudlik taim, kes kasvab sageli toitainetevaesel liivasel pinnasel päikesepaistelistes kohtades. Eelistab mõõduka inimmõjuga alasid.
Koht ökosüsteemis	Loomad taime ei söö, kuid teised taimed tõrjuvad ta viljakamal pinnasel kergesti välja ning nii saab ta edeneda või lagedatel aladel, kus konkurentide jaoks on liialt kuiv ja ta suudab hästi hoopis ise teisi taimi välja tõrjuda. Sellistes kohtades esineb sageli massiliselt. Taimel parasiteerivad ka roosteseened.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Varem on kasutatud ravimtaimena. Tema abil peatati verejookse, võideldi sooleusside ja kõhulahtisuse vastu, ta oli ka palavikku alandav vahend ja ravim bronhiiti, vesitõve ja mitmete silmahaiguste korral. Sobib ka haljastusse kuivade ja toitainetevaeste lagedate alade kattetaimena, eriti dekoratiivne on suve esimesel poolel.
Sarnased taimed	Karutubakaid on palju ja nad on sageli väga sarnased. Harilik karutubakas on selles keerulises taimeperekonnas erandlik. Hariliku karutubaka teevad kergesti äratuntavaks pikad maapealsed võsundid, alt valgeviltjad lehed ja üht õisikut kandev lehitu vars, see tähendab, õisiku varb.