Harilik imikas
(Anchusa officinalis)
härjakeel, karu-ohtjad, villirohi, mesilill

Imikas õitseb suve kõige kuumemal ajal. Imika sametiste kroonlehtedega õied on värvuselt tumesinised. Õiekroon on pealt vaadates sentimeetrisuuruse ratta kujuline, aga ratta taga on ka peenike torujas putkeosa. Putke sees on kõik imika õie tähtsamad osad: seemnealged ja tolmukad. Õiekroon on ainult putukate ligimeelitamiseks. Lisaks tolmukatele ja emakale on õies rikkalikult nektarit. Just viimane on andnud imikale tema omapärase nime. Võite nuputada, kuidas, ja vastus pole keeruline. Nimi imikas tuleb sõnast imema. Lapsed on mitmel pool imika õie tupplehtede vahelt välja tõmmanud ja imenud sellest magusat mesimahla. Muide, rahvapärase nimena kohtame imikat veel paljude lillede juures. Enamasti on see ikka tulnud samast: lapsed saavad õit imedes suu magusaks. Imikat hindavad nii mesilased kui ka mesinikud.

Inimene on kasutanud imika kõiki osi. Noortest lehtedest on valmistatud veidi hapukat, spinatisarnast salatit. Kuidas salat maitseb? Arvatavasti pole see ülemäära hõrk, sest imika lehed on kaetud karedate karvadega. Juurtest võib saada mitmeti kasutatud punast värvainet. Viimane lahustub õlides ja sellega on toonitud erinevaid salve ja vedelikke. Värvi saamiseks võib kasutada ka imika õisi, neist saab kollase värvaine. Siiski peab imika kasutajaid hoiatama, taim on mürgine.

Imikas on tuntud ka ravimtaimena, kuid mürgisuse tõttu, pole seespidine kasutus soovitatav. Vanarahvalt pärineb tarkus, et värskelt katki hõõrutud imikas annab head abi villide peale panduna. Pehmendava kompressina ja mõnede kõhuhädade vastu on teda kasutatud mitmetes kohtades. Kuid ladinakeelne nimi “officinalis” viitab taime kasutamisele ka apteekides. Seejuures peab mainima imika tähtsust ravimitööstuses. Tema juurtest ja vartest võib saada vees hästi lahustuva valge pulbri, mis on suurepärase pisikuid hävitava toimega.