Harilik jalakas
(Ulmus glabra)
jalak, jallai, jalapuu, raid

Jalakas on väga sarnane künnapuuga. Oksad on mõlemal looklevad, tüvi tume, lehed suured. Kuid tähelepanelikult vaadates võib märgata ka erinevusi. Jalaka võrsed on ka suve teisel poolel tihedalt pehmete karvadega kaetud, siis kui künnapuu oksad on juba siledad ja läikivad. Selle tunnuse järgi on neil hea ka talvel vahet teha. Kuid suvel piisab lihtsalt nende lehtede katsumisest. Jalaka lehed on nii pealt kui alt karedakarvalised. Seda on tunda, kui käega õrnalt tõmmata lehe tipust rootsu poole. Künnapuu lehed on peaaegu siledad. Ning vana metsameeste tarkus: jalakal on jalad all. See tähendab, et suur osa jalaka lehe külgroodudest haruneb enne leheservani jõudmist. Kevadel aprillikuus on jalakas õisi täis. Needki on veidi erinevad künnapuu omadest. Nimelt algul õied ja hiljem viljad on harilikul jalakal künnapuust lühema rootsu küljes. Suure lendtiivaga viljad ise aga on harilikul jalakal suuremad kui teistel jalakaliikidel, lendtiiva serv on sile.

Jalakas on suur puu laia ja aukartustäratava võraga. Pargipuuna on ta väga hinnatud. Harilikul jalakal on sügisel kaunid kollased lehed. Jalaka lehed asetsevad okstel selliselt, et neile langeks võimalikult palju valgust. Nii moodustub mosaiikpilt, millest ülevalt läbi vaadates maad ei paista. Lehtede sellise asetuse tõttu on jalaka all alati vilu. Vihma ajal pakub ta head varju. Kuna teda palju haljastuses kasutatakse, siis on aretatud ka mitmeid iluvorme. Nende seas on leinavorm, kes näeb välja kui tõeline vihmavari. Samuti lubab jalakas end väga hästi kääride abil vormida. Nii võib jalakast kasvatada väga kõrge elavmüüri. Harilikku jalakat istutatakse nii üksikpuuna, rühmiti, kui allee ja kõrge hekina.

Pargis on jalakas küll üks tavaline puu, kuid meie metsades see nii enam ei ole. Põhjuseid on mitmeid: jalakale sobivad viljakamad kasvukohad on enamasti üles haritud, kliima on jahedam kui aastatuhandete eest ning eks teda ole ka usinasti raiutud. Jalaka puit on väga heade omadustega. See ei ole küll nii raskesti lõhestatav kui künnapuu oma, kuid väga kõva, sitke ja raske sellegipoolest. Ka temast on tehtud kaunist mööblit ning masinate puitosasid. Jalaka koore alumisest osast, niinest, on punutud vastupidavaid korve. Jalaka vilju on söödud puhastatuna kilejast lennutiivast, lehti on kasutatud loomasöödana näljaaegadel. Jalakateõitest saavad ka mesilased mett koguda.

Jalakas on aeglase kasvuga ja tema seemned idanevad kehvasti. Need valmivad juba juunis, kuid üksikud noored puukesed tärkavad mullast alles järgmisel kevadel. Jalakat kimbutab seenhaifus jalakasurm ehk hollandi haigus, mis vanemad puud kiirelt hukutab. Siiski on ta meie niisketes viljakates metsades veidi tavalisem kui künnapuu. Erinevalt künnapuust pole jalakas ka looduskaitse all.