Eestikeelne nimi	kanakoole
Ladinakeelne nimi	Ranunculus ficaria L.
Rahvapärased nimed	kanakoolja, kanakool, luutõverohi, südame-rohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda tulikalised, perekonda tulikas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (10) 15-30 cm.
Õis	Mõlemasuguline, õiekate kaheli, lahklehine. Kroonlehti 8 või rohkem, tupplehti 3. Tupplehed rohelised, kroonlehed läikivalt kollased, piklik-elliptilised. Õied asuvad varrel üksikult, on suhteliselt suured, läbimõõt 2,5-3 cm. Õitsevad aprillis ja mais.
Vili	Lühikese tömbi nokaga äraspidimunajas karvane pähklike. Sisaldab ühe seemne. Viljad arenevad ja valmivad harva.
Leht	Esinevad sõrmroodsed lihtlehed, nii juurmised kui ka varrelehed. Juurmised on pikarootsulised, alusel kilejaks lehetupeks laienevad. Lehelaba südajas või neerjas. Värvus tumeroheline, läikiv. Leheserv terve kuni täkiline. Varrelehed väiksemad, lühirootsulised, nurkjalt südajad. Kolletuvad juunis-juulis.
Vars	Tõusev, paljas, alusel kaetud soomusjate lehetuppedega.
Maa-alune osa	Osa juurtest on muguljalt paksenenud, piklikmunajad.
Paljunemine	Seemnetega paljuneb nende vähese moodustumise tõttu harva. Peale õitsemist arenevad lehekaenaldes sigisibulad, mille abil levib vegetatiivselt. Neist arenevad noored taimed hakkavad mõne aastaga õitsema. Paljundada võib ka puhma jagamise teel.
Levik ja ohtrus	Levinud Lääne-, Kesk- ja Põhja-Euroopas, Lääne-Siberis ja Kesk-Aasias. Eestis sage, kohati massiline.
Kasvukoht	Ojade- ja jõgedeäärsetes lehtmetsades, põõsastikes ja parkides: salu-, lammi- ja lodumetsas, puisniidul, ka mererannikul. Eelistab varjulisi kohti, ilmselt eelkõige sealse väiksema konkurentsi tõttu. Happeline kasvukoht ei meeldi.
Koht ökosüsteemis	Ei ole tihedamalt seotud ühegi elusolendiga. Varjukates niisketes metsades moodustab vahel veekogude kallastel tihedaid kogumikke, kus kevadel teisi taimi ei kasva.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Tarvitatud ravimina skorbuudi, verejooksude ja mitmete teiste haiguste puhul. Keedisega on ravitud loomade luuhaigusi. Noori taimeosi kasutatakse mõnel pool salatina toiduks, süüakse ka mugulaid, kuid võib koguda vaid enne õitsemist ja viljumist. Taim on mürgine, eriti mürgiseks muutub õite valmimise ning viljumise ajal, kõige ohtlikumad on muguljuured. Mahl põhjustab põletusi ja ville, haavandeid nii nahal kui limaskestadel. Sobib suurte alade haljastamiseks kevadise kauni ja rikkaliku õitsemise tõttu.
Sarnased taimed	Kanakoolet just kergesti teiste taimedega segamini ei aeta. Kanakoole on üks neist taimedest, keda võib väga sageli kohata linnaparkides. Varakevadise massilise õitsejana teeb ta lillaruumi erksaid kollaseid laike. Kes veel nii oskavad teha? Tartus kesklinna parkides on väga palju botaanikaaiast plehku pannud kuldtähti, Londonis nartsisse, Põhja-Tallinnas on massiliselt just kanakoolet.