Kuidas ta siis neile kanadele otsa peale teeb? Nimelt paljuneb kanakoole eelkõige omapäraste pungataoliste moodustisega. Need tekivad pärast õitsemist lehtede kaenlas. Sel ajal on kogu taim üpris mürgine, nii ka need sigikehadeks nimetatavad moodustised. Kuid kanad rumalakesed ei tea seda ja nokivad neid võib-olla veidi putukat meenutavaid sigikehi. Saadud mürgiannus võib aga nii suureks osutuda, et “kanad koolnud”. Oma süüdlane mürgitamises on vahel ka kanakoolme kasvukoht. See taim kasvab varjukamates niisketes kohtades, kuid nõrgas valguses kana ei näe ju hästi: tal on kanapimedus. Nii petabki kanakoole pahaaimamata linnud ära.

Kanakoole on niisiis kõiksugu veekogude kallastel kasvav lopsakas taim. Lehed on tal sageli neerukujulised, sarnanedes seega veidi metstulika juurmiste lehtedega. Kuid erinevalt viimasest on  tal ka varrel olevad lehed täiesti terved, jagunemata. Kasvukoha ja lehtede tõttu aetakse teda sageli segamini varsakabjaga, kuid lisaks mõõtmete erinevusele on hea erinevus ka õites ehituses. Kanakoolme õies on palju rohkem kroonlehti kui varsakabjal, sageli üle kümne. Et need kõik õieringi ära mahuksid, peavad kroonlehed olema kitsamad kui varsakabja ja ka teiste tulikate omad. Nii ka on.