Metstulikas on nagu tulikas ikka, aga kasvab teistest sagedamini metsas. Eeskätt võib teda kohata niisketes salumetsades, aga ka metsaservades, niitudel, võsastikes, parkides ja prahipaikades. Seega ei ole tema tunnuseks üksnes metsas kasvamine. Ta erineb kõigist meie teistest tulikatest lehtede poolest. Metstulika lehed jagunevad maapinnalt algavateks rootsuga ja varrele kinnituvateks rootsuta lehtedeks. Erilised on just need maapinnalt algavad ehk juurmised lehed.

Metstulika juurmised lehed ei ole lõhestunud kui teistel tulikatel, vaid on täiesti terved ja omapärase neerja kujuga. Kuid seda lehte võib vaadata ka südamekujulisena, millel on tömp või päris ümardunud tipp. Neid suuri, vahel isegi käelaba mõõtmetest suuremaid lehti pole palju: tavaliselt üks või kaks. Ka varrelehed on vähe harunenud. Nad on sügavalt kolmeks lõhestunud, nagu kolmesõrmeline käelaba. Kõik lehed on alt karvased. Kuid botaanikud leiavad metstulikal veel kolmandatki liiki lehti. Need on päris tema püstise varre alusel ja neist ei ole rohkem alles jäänud kui vaid kaks nahkjat lehetuppe – kogu oma laba on need kaotanud.

Teiste tunnuste poolest on metstulikas nagu tulikas ikka. Mürgine nagu teisedki tulikad. Nahale sattunud mahl võib seal kauem seistes põhjustada ville, põletusi ja raskesti paranevaid haavu. Suhu ei tohi seda tulikat samuti toppida, siis võib saada endale paksu ja kipitava suu. Kuldkollased õied on tal veidi suuremad kui mitmetel teistel meie tavalistel tulikatel. Nende läbimõõt võib olla kuni kolm sentimeetrit. Eks kasva metstulikas ka rammusamal ja niiskemal mullal ning saab seetõttu suuremaks kasvada. Ehk on talle suuremat õit vaja ka seepärast, et hämaras metsaaluses putukatele paremini nähtav olla.