Kahelehine käokeel
(Platanthera bifolia)
jumalkäsi, juudakäpad, nahkviiul, ööviiul, öökuninganna, ööneitsi

Ööviiul ehk kahelehine käokeel on meie tavalisemaid ja armastatumaid käpalisi. Sellele viitavad ka tema ligi sada rahvapärast nime, nende hulgas ööneitsi, öökuninganna ja ööroos. Kahelehist käokeelt leidub peaaegu kõikjal kuid enamasti väikesel hulgal. Võib-olla veidi tavalisem on ta Lääne-Eesti niiskematel niitudel ja hõredates metsades. Kahelehine käokeel on nime saanud sellest, et teda vaadates torkavad orhideedele omase õisiku kõrval silma kaks juurmist lehte, need on suured ja läikivad.

Kahelehisel käokeelel ahenevad juurmised lehed varre suunas pikkamisi ja leht näib sale. Ahenenud osa pikkus aitab teda eristada meie teisest käokeele liigist, rohekast käokeelest. Roheka käokeele lehed ahenevad varre suunas järsemalt ja leht näib seetõttu töntsim. Kindlamini saab neid liike eristada õite järgi: kahelehise käokeele õied on peaaegu roheka toonita valged, rohekal käokeelel, nagu nimigi ütleb, on õied natuke rohekad, kuigi põhitoonilt samuti valged. Õie ehituses on nende liikide eristamiseks üks veelgi kindlam tunnus, aga seda on õit nägemata keeruline seletada. Võta määraja kaasa, mine metsa ja otsi käokeel üles - seal on kohe selge kumb on kumb!

Sõna “öö” on lisaks ööviiulile väga paljudes kahelehise käokeele rahvapärastes nimedes. Põhjuseks on enamasti see, et ööviiul hakkab eriti tugevasti lõhnama just pimeduse saabudes. Siis võib kogu aas või metsaalune mattuda magusasse, vahel isegi veidi vängesse lillelõhna. Sellist lõhna pole ühelgi teisel meie käpalisel, nii tugevat ka mitte perekonnakaaslasel rohekal käokeelel.

Lõhn meelitab kohale ka arvukalt putukaid, kes noolivad õites olevat mesinestet. Kuid igaühele ei ole antud võimalust maiusrooga saada. Ööviiuli valgetel õitel on pikk kannus. Selle pikkus võib olla isegi kuni kolm ja pool sentimeetrit. Ja just selle kannuse sisse ongi ööviiul oma nektari peitnud. Nii saavad selle hästi kätte vaid liblikad, kellel on pikk imilont. Eriti huvitav on veel see, kuidas imevad nektarit suured paksud karvased lennukikujulised surud. Nad mitte ei istu õrnale õiele, vaid lendavad õhus samal kohal õie juures ja imevad nii nektarit. Sellest aga piisab taimele, et ka tolmlemine saaks toimuda.

Lõpetuseks ka sellest, millest on tekkinud nime “ööviiul” tagumine pool. Nimelt ilmselt tema saksakeelsest nimest Nachtviole, mis tähendab tõlkes öökannikest. Kannikeseõisi meenutavad käokeele õied tõepoolest, nii kujult kui lõhnalt. Kui nimi poolikult tõlkida, siis saadaksegi “ööviiul”. Kuid sama ilusad on kindlasti ka “ööneitsi”, “öökuninganna” ja “ööroos”. Kõik käpalised on kaitse all, ööviiul kuulub III kaitsekategooriasse.