Harilik käopäkk
(Lathraea squamaria)
lehmarohi, maarasvad, neiuking, härjahammas

Käopäkka võib pidada meie üheks kõige omapärasemaks taimeks. Põhjuseid on mitmeid. Kõigepealt pole tal üldse klorofülli. Klorofüll on aine, mis annab taimedele rohelise värvi ja mille abil nad seovad päikesevalguse energiat. Päikese energia abil teevad taimed veest ja lihtsatest mineraalainetest kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke keerulisi orgaanilisi aineid. Seega ei ole käopäkk võimeline endale ise toitu tegema. Kuidas ta siis elab? Tuleb välja, et käopäkk elab teiste taimede toodetud orgaanilisest toidust, nagu muideks ka kõik loomad sealhulgas inimene. Käopäkk kinnitub puude ja põõsaste juurtele ja imeb nendest vajaliku välja. Sellist taime nimetatakse parasiittaimeks. Niisiis pole käopäkk taimedele iseloomulikult roheline vaid inimese naha karva roosa.

Käopäkk on ebatavaline muuski. Kogu taim on paks, mahalakas või lihakas. Selline on nii tema maa-alune vars ehk risoom kui maapealne os, ka lehed ja õied. Käopäkka pole kuigi lihtne leida. Ja miks? Suurema osa aastast elab ta maa all, umbes nagu mutt või vihmauss. Mullast välja tuleb käopäkk vaid kevadel õitsemise ajaks. Siis võib käopäka õitega varre pikkus ulatuda kuni kolmekümne sentimeetrini. Kui mitte arvestada õite kummalist roosat värvi ja lihakat olemust, on need kõigiti sarnased tavaliste taimede õitele.

Ebaharilikuks võiks pidada näiteks veel seda, et kogu käopäka taim on paks, mahalakas-lihakas. Niisugune on nii tema maa-alune kui ka maapealne vars, ja isegi lehed. Muide, huvitav on ka see, et käopäka maa-alusel varrel on palju rohkem lehti kui maapealsel. Lehed meenutavad tal laiu soomuseid.

Kus käopäkka leida?. Peab ütlema, et ta pole meil üldse mitte tavaline taim ja kõigepealt oleks hea teada mõnda kohta, kust teda on leitud. Käopäka peremeestaimedeks on eelkõige sarapuud ja lepad, seega nende alt tasub teda ka otsida. Meeles peab pidama veel sedagi, et kui ei ole soovi kogu maad üles kaevata, siis peab otsimisretke käsile võtma aprilli lõpul või maikuus, käopäka õitsemise ajal.

Käopäkale on aga leitud ka üks kasutusala. Nimelt tehti neist vanasti keedist ja anti lehmale, et viimane “kiirelt sünnitaks”. Sellest on tekkinud ka mitmed sõnaga “lehm” seotud nimed. Ülejäänud rahvapärased nimed viitavad tema omapärasele välimusele.