Harilik käoraamat
(Gymnadenia conopsea)
eesusepöial, kirikhein, nallernaat, taevataadikäekaats, tondikäpp

Harilikku käoraamatut võib pidada üheks meie kõige tavalisemaks käpaliseks, looduslikuks orhideeks. Lääne- ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks käoraamatu välimus. Tal on enam kui kümne sentimeetri pikkune lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Varre kogupikkus võib olla isegi üle poole meetri. Harilik käoraamat on arvatavasti üks neist pärismaistest taimedest, keda ka loodus- ja taimekauged inimesed ei pea liiaks lilleks nimetada.

Peale ilusa välimuse on käoraamatu õitel tugev lõhn. Öeldakse, et käoraamatul on nelgi lõhn. Suured lõhnavad õisikud meelitavad lisaks õisi tolmeldavatele liblikatele ka inimesi. Osalt korjamise vältimiseks on harilik käoraamat, nagu ka kõik teised looduslikud orhideed, võetud looduskaitse alla (III kategooria).

Käoraamatu eksimatuks määramiseks peab peale tema õite värvi teadma veel mõningaid tunnuseid. Esiteks tuleb vaadata, kas tema väikestel õitel on pikk niitjas kannus. Tema õied on pikas ruljas õisikus, mitte laiuvas ja püramiidjas. Teisel juhul võib tegu olla haruldase püramiid-koerakäpaga. Seega polegi tema määramine kuigi raske. Meil kasvab aga kaks käoraamatut, peale hariliku käoraamatu veel lõhnav käoraamat. Viimane on meil väga haruldane liik. Harilikust käoraamatust erineb ta kuni 1,5 cm jämeduse õisiku, õie lühema kannuse ja vanilli lõhna poolest. Kaks käoraamatut võivad anda ja vahepealsete tunnustega hübriide.

Harilikust käoraamatust rääkides ei saa mööda tema huvitavast maa-alusest mugulast. See on väga sügavalt lõhestunud ja meenutab koos juurtega meres elavat meritähte või veel pikemate “käte-jalgadega” madutähte. Orhideede omapärase välimusega juurte vaatlemisel tuleb nende kaitsestaatuse pärast leppida ainult piltidelt mugula vaatlemisega.