Kibuvits
(Rosa)
orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik

Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki, lisaks võib leida mitmeid kultuurist metsistunud liike. Roosiliike on maailmas vaid üle viiesaja, mõnedel andmetel isegi veel kaks korda vähem. Aga kultuursorte võib leida mitukümmend tuhat. Roosid on vanad kultuurtaimed ja roosiaiad on maailmas levinud juba väga pikka aega. Alguse said need Aasiast, Euroopas levisid laiemalt alles möödunud sajandi algul. Tänapäevalgi on suurte kaunite täidisõieliste rooside ilusate värvidega õied ühed enimhinnatud aia- ja lõikelilled. Enamik neist kasvavad põõsakujulistena, osa roose aga ronib mööda tarasid või meenutavad isegi väikest puukest. Eesti looduslikud liigid kasvavad kuni kolme meetri kõrguste põõsastena. Neid võib kasvatada ka iluaedades, kuid nad võivad kergesti metsistuda.

Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii hirmu ja valu kui ka ilusaid õnnehetki.

Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu.