Kibuvits
(Rosa)
orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik
Kibuvits on Eesti kuivemate niitude ja hõredamate kuivade metsade taim. Ta torkab juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki, lisaks võib leida mitmeid kultuurist metsistunud liike. Roosiliike on maailmas vaid üle viiesaja, mõnedel andmetel isegi veel kaks korda vähem. Aga kultuursorte võib leida mitukümmend tuhat. Roosid on vanad kultuurtaimed ja roosiaiad on maailmas levinud juba väga pikka aega. Alguse said need Aasiast, Euroopas levisid laiemalt alles möödunud sajandi algul. Tänapäevalgi on suurte kaunite täidisõieliste rooside ilusate värvidega õied ühed enimhinnatud aia- ja lõikelilled. Enamik neist kasvavad põõsakujulistena, osa roose aga ronib mööda tarasid või meenutavad isegi väikest puukest. Eesti looduslikud liigid kasvavad kuni kolme meetri kõrguste põõsastena. Neid võib kasvatada ka iluaedades, kuid nad võivad kergesti metsistuda.
Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii hirmu ja valu kui ka ilusaid õnnehetki.
Laialdaselt
kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli,
mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab
õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada.
Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need
ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka
viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende
väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii
kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse.
Tee
valmistamiseks tuleb võtta pool
teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid.
Marjadele
valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse
sellel
tund tõmmata. Pärast
kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas
pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse
neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel
juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb
inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab
see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu.