Kuid mõistagi ei ole koera-pöörirohi ohtlik vaid koertele. Kõik selle taime osad on mürgised ja võivad inimese seedeteedesse sattudes põhjustada isegi kõige kurvemaid tagajärgi. Koera-pöörirohu leotis kuulus varem ka kurjategijate rikkalikku arsenali. Tema mürgistusnähtudeks on janu tekkimine, peapööritus ja oksendamine, seejärel võivad tekkida krambid ja märatsemishood, imelikud kujutluspildid ja mis kõik veel. Seega ei ole koera-pöörirohu mürgistuse kahtluse korral nalja ja tuleb võimalikult kiiresti kutsuda kiirabi. Enne arstide saabumist võib aga kannatanule anda veega segatud sütt, see imeb endasse mürke, mis ei ole veel jõudnud haige maost ja sooltest imenduda. Ohtlik võib olla ka koerapöörirohu mahla silma sattumine, kui silmi kätega hõõrutakse.

Siiski on seda ohtlikku taime väga mitmesugustel eesmärkidel kasutatud. Ravimtaimena on teda tuntud vähemalt viis tuhat aastat. Kasutatakse peamiselt tema juurekodariku lehti, harvem ka seemneid. Lehtedest ja seemnetest tehtud arstimid olnud aga nii nõutud, et pikka aega on Kesk-Euroopas koera-pöörirohtu suurtel põldudel kultuurtaimena kasvatatud. Koera-pöörirohi aitas õiges annuses peamiselt igasuguste valude, kuid ka mitmete peaaegu ravimatute haiguste vastu. Keskajal kasutati teda tuimestava vahendina ka kirurgias, kuid see keelati seadusega ära. Rahvameditsiinis on ta tuntud veel hambavalurohuna. Viimase peletamiseks pandi pöörirohu hallikas seeme valutava hamba alla. Kaasajal ei tohi ise mitte mingil juhul selle taimega ravitsemist proovida, sest see võib kurvalt lõppeda. Peale ravimise on teda kasutatud ka nõidade mürgitamiseks: neilt oli võimalik selle mürgi abil valetunnistusi välja meelitada. Kui mürkide lai kasutuspõld aga kõrvale jätta, siis saab temast ka näiteks omapärast hõbevalget värvainet.

Kõige lõpuks taime äratundmisest. Otsida tasub teda prahipaikadelt ja teeservadelt. Koera-pöörirohi on üleni kleepuvate karvadega kaetud. Teiseks on tal ebameeldiv lõhn, nagu juba öeldud. Kolmandaks on tal väga omapärased õied. Need on kellukakujulised, asuvad pika õisiku ülaküljel ja on rohekas- või roosakaskollased, tumedate lillakate soontega. Just õied ja lõhn peaksid tema määramise eriti kergeks tegema. Huvitavad on ka koera-pöörirohu viljad: need on kuprad, mis avanevad kaanega - üpris ainulaadne viljatüüp Eesti taimede hulgas.