Kollane karikakar
(Anthemis tinctoria)
harakaninn, karakagara, koldsed ärtsmed, kollane kanapasalill

Kollane karikakar on meil tavalisem kui valge, eriti Põhja-Eestis. Samas paistab valge sagedamini silma. Tegelikult on lugu nii, et valgeks karikakraks peetakse tihtilugu härjasilma, kes on tõelisest kollasest karikarast tavalisem.

Kollane karikakar kasvab nagu valgegi enamasti umbrohuna ristiku- ja kesapõldudel. Samuti võime teda näha kruusastel teeservadel ja metsalagendikel, harva ka looduslikel rohumaadel, aasadel. Erinevalt valgest karikakrast ei harune kollase vars kuigi palju, tavaliselt vaid ülemises osas. Ka ei ole kollase karikakra lehed nii karvased. Need on tihedalt lühikeste karvadega kaetud vaid lehe alumisel küljel, lehe ülaküljel võime leida ainult üksikuid karvu. Hõredama karvastuse tõttu on kollase karikakra lehed rohkem tume- kui hallikasrohelised. Kõige tähtsam ja lihtsam eristamistunnus on aga õisiku värvus: valge karikakar on valge ja kollane on kollane. Kollase karikakra õied on ka valge omadest veidi suuremad.

Karikakarde õied on tegelikult väikesed ja koondunud suuremasse korvõisikusse. Õisikud koosnevad kahesugustest õitest. Õisiku keskel on kollased putkõied. Putkõites on nii tolmukad kui emakad, need on mõlemasugulised õied. Õisiku servalt leiame pikad lamedad keelõied. Nendes on tolmukad algse ülesande kaotanud ja need on ühesugulised emasõied. Seemnised, karikakra viljad, valmivad nii putk- kui keelõites.

Kollane karikakar sobib oma kaunite ja arvukate õisikute tõttu väga hästi iluaedadesse. Kuid teda on kasutatud ka ravimtaimena. Kollase karikakra iseloomulik lõhn peletab mitmeid putukaid ja sedagi on vanad eestlased osanud ära kasutada. Ning lõpetuseks, nii erksast ja tumedast kollasest õisikust peab ju ka värvi saama. Ja tõepoolest: kollasest karikakrast saab ilusat sidrunkollast värvainet. Kollast karikakart saab kasutada ilutaimena, ta õitseb pikalt, juulist septembrini. Hea omadus on tema vähenõudlikkus: ta tahab vaid palju päikest, kuid pinnase osas sobivad talle nii liivased kui ka kivised või kruusased kohad, ta on võimeline seemnetega isekülviks. Taime lõhn peletab kahjureid, vanasti on sellest putukamükigi valmistatud. Taimest saab valmistada raviteed lihasspasmide vastu.