Kortslehe liike on maailmas väga palju (mitusada), Eestiski üle kahekümne, kuid nad erinevad üksteisest väga vähe. Algajatel on neid väga raske määrata ja ega botaanikutelgi ei õnnestu see mitte iga kord. Seetõttu võibki kõiki neid arvukaid liike käsitleda koos hariliku kortslehena. Täpsemaks määramiseks peavad taimed olema õigel ajal korjatud, tavaliselt juunis või juulis ning võimalikult kõikide taimeosadega. Liigid erinevad üksteisest sageli vaid karvasuselt, hõlmade kujult, arvult või suuruselt.

Võib tekkida küsimus, kas sellised liigid, mis väga väikeste tunnuste poolest üksteisest erinevad, looduses sassi ei lähe. Kortslehe puhul võib ütelda, et kuigi tunnused erinevad vähe, seda ei juhtu. Neil ei saa toimuda päriliku materjali ristumist. Selle põhjus on lihtne: Eestis esinevatel liikidel on tolmukad ilma peadeta, need ei tooda õietolmu ja seega ei saa viljastatud ka kortslehe seemnealgmed.

Kuidas siis ikkagi kortsleht paljuneb? Üks võimalus on vegetatiivne paljunemine. Seda kortsleht ka kasutab: risoom võib emataime lähiümbruses anda uusi taimi. Kuid nii huvitav kui see ka pole, on kortslehtedel laiemalt kasutusel siiski seemnetega levimine. Kuid kuna munarakud pole viljastatud, siis käib ka seemne kasvamine üsna eriliselt. Nimelt hakkab taime idu arenema munaraku kõrval olevatest tavalistest taimerakkudest. See tagabki selle, et kõik ühe emataime seemnetest kasvavad taimed võivad olla ühesugused. Välistingimused suunavad küll veidi kortslehe mõningaid omadusi, näiteks taime suurust, kuid põhilised tunnused jäävad enamasti muutumatuks.

Kuna kortslehe õisi ei ole vaja tolmeldada, siis on need ka täiesti ilmetud: rohekad, meelitava lõhna ja nektarita. Sellised õied jätavad putukad enamasti külmaks. Inimesi huvitavad kortslehed kui ravimtaimed. Ravimtaimena kasutatakse kortslehe kogu ülemist osa, mitte ainult õisikuid. Kortslehest on saadud abi eelkõige mitmesuguste naistele omaste haiguste puhul. Kortslehe tõmmisega loputatakse üleväsinud või põletiku poolt haaratud silmi. Tõmmiseks tuleb võtta poolteist supilusikatäit ürti (taime ülemine osa koos õitega) ja lisada klaas keeva vett. Keeta ei tohi, kuid tõmbama peab see vedelik neli tundi. Siis kurnatakse ja ravim ongi valmis. Tõmmist võib kasutada ka teena.