Kukerpuu on rohkem kui söögitaim, temast on abi ka haiguste vastu. Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris. Kukerpuud on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on valuvaigistav, verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime.

Rohkesti on harilikku kukerpuud kasutatud värvimisel. Tooretest marjadest saadi kollast, valminutest punast värvi villast kangast, siidriiet või nahka. Sidrunkollast värvi annab koor ja juured, isegi puit. Puit on ka ise kollakas, kõva ja sobib hästi väikeste iluesemete valmistamiseks. Eriti kauni läike omandab kukerpuu puit poleerimisel.

Sageli võib kukerpuud näha linna parkides. Seal torkab ta kevadel silma kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Väga tihti võib kohata tema tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb end kääridega lõikuda. Nii võime sageli kohata kukerpuust istutatud hekke. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse seevastu kõik kukerpuud ära hävitada - tema kevadiste lehtede all võime leida oranžikaid punktikesi, roosteseeni, kes hiljem hakkavad kahjustama teravilja.

Peale hariliku kukerpuu, kes kasvab meil looduses, võib pargis sageli kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on aga terve, harilikul on see saagjas. Ka on sel võõramaalasel õied välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Ka on hariliku kukerpuu astlad tavaliselt kolmeharulised, sel teisel aga üheharulised. Muide, astlad on neil tekkinud lehtedest. Selles veendumiseks püüdke üks astel ära tõmmata ja te näete, et see tuleb ära nagu leht, ilma, et tõmbaks endaga ühes osa koorest või puidust.