Kui meil on aga käepärast luup, siis võime veel nii mõndagi erilist leida. Kõigepealt uurime õienutti. See koosneb vaid kuni neljakümnest õiest, mis on tunduvalt vähem kui enamikul teistel ristikuliikidel. Kuid omapärane on ka üksiku õie välimus. Nagu ristikutel ikka, on kuldristikulgi liblikjas õis: koosneb laevukesest, tiibadest ja purjest. Erinevalt paljudest teistest on aga kuldristiku õie puri tiibadest ja laevukesest märgatavalt pikem. See on lusikakujuline ja justkui võtab teised õieosad kaitsvalt varju.

Liivaste kohtade taimena ei kasva habras kuldristik kuigi suureks ja paneb põhijõu õite ja hiljem seemnete kasvatamisele. Nii jääb vähe toitu lehtede kasvatamiseks - just väheste lehtede pärast ei ole kuldristikust saanud söödataime nagu paljudest teistest ristikutest. See aga ei tähenda, nagu ta loomadele ei kõlbaks. Tegelikult on ta pool-looduslikel rohumaadel suurepärane söödataim, kes seob ka õhulämmastikku ja muudab mulla teistele taimedele toitainerikkamaks. Seda ei tee päriselt taim ise, vaid tema juurtel elavad mügarbakterid. Mügarbakterid elavad liblikõieliste juurte pindmises kihis ja tekitavad iseloomulikke väikesi väljakasve, mügaraid.

Kuldristik on hea meetaim. Mesinikud ja mesilased hindavad teda kui kvaliteetse mee allikat. Kui ühel taimel on nii palju õisi tolmeldada, siis peab tal ka hea peibutusvahend olema. Peibutusvahendina kasutavad taimed teadupärast nektarit. Vanarahvas on kasutanud kuldristiku õisi kollase värvaine saamiseks. Ja veel: kui keegi oli looma ära nõidunud, keedeti kuldristiku õied vees ja anti keeduvett loomadele juua - see pidavat aitama.