Kui kurekellukas võib kasvada enam kui meetri kõrguseks, siis õisik moodustab sellest tervelt kolmandiku. Õied on kurekellukal nagu kellukatel ikka, kellukakujulised, värvuselt lillakas või punakassinised, harva valged. Kurekellukale on iseloomulik see, et ta kohaneb väga mitmesugustes kasvukohtades. Nii võime soodsas kasvukohas näha ilusaid suuri taimi, aga kurekellukas kasvab ka suurlinnade liiklusrohketes piirkondades. Viimastes on nad lihtsalt kümme korda väiksemad ja näevad õige armetud välja. Kurekellukal on tähelepanuväärne looduslik vaenlane, kes sageli ründab teda ka päris puhtas looduses. See on kellukate põisrooste, seen, kes kahjustab taime lehti.

Kurekellukal on tihe võrgustik harunevatest maa-alustest võsunditest - risoomidest. Neile kinnituvad omakorda arvukad lisajuured. Peale selle tungib mõnekümne sentimeetri sügavusele tugev peajuur, mis on samuti varustatud rohkete lisajuurtega. Nii saab taim ka kehvas kasvukohas mullast kõik vajaliku kätte. Muide, kõigi nende maa-aluste osadega saab kurekellukas paljuneda.

Inimesed on kurekelluka noori lehti tarvitanud salatiks, risoomi on söödud keedetult või riivitult. Rohkete risoomiharude ja juurte tõttu võib kurekellukas kergesti umbrohuks muutuda ja seetõttu teda peenras kasvatama ei kiputa. Sagedamini on ta kaunistuseks murudes, ka linna parkides, näiteks Tartu Toomemäe nõlvad on kurekellukat täis.