Eestikeelne nimi	kurekellukas
Ladinakeelne nimi	Campanula rapunculoides L.
Rahvapärased nimed	põldkelluke, püssipauk, hundikellad, kraavikelluke, tittemütsid
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kellukalised, perekonda kellukas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (25) 30-80 (140) cm. Kasvab enamasti suurte kogumikena.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega lühiraolised longus õied. Nii kroon kui tupp liitlehised. Tupe tipmed kroonist umbes 4 korda lühemad, teravatipulised ja tagasikäändunud. Kroon 2-3 cm pikkune, kellukjas, viie munaja, ripsmelise servaga hõlmaga, värvuselt punakas- või lillakassinine, harva helelilla või valge. Õied koondunud pikka ühekülgsesse kobarasse (see moodustab kolmandiku varre pikkusest). Õitseb juulis ja augustis. Putuktolmleja.
Vili	Piklikmunajas kuni peaaegu kerajas kupar, millest seemned vabanevad kolme kupra aluse lähedal tekkiva augukese kaudu. Seemned valmivad septembris, neid on ühes kupras umbes 140, kogu taimel aga 5000-6000.
Leht	Munajad ümara aluse ja pikalt teritunud tipuga lihtlehed, juurmised lehed südaja alusega. Leheserv ebakorrapäraselt saagjas. Lehe pikkus 4-11 cm ja laius 3-5 cm. Juurmised lehed kuivavad tavaliselt juba õitsemise ajaks.
Vars	Maapealne vars püstine, ümmargune või tömpide kantidega, paljas kuni lühikeste karvadega, tavaliselt mitteharunev.
Maa-alune osa	Risoom on harunenud, moodustab vahel maa-aluseid võsundeid. Risoomil on arvukalt lisajuuri ja ta moodustab maapinna lähedal tiheda võrgustiku, kuid taimel on olemas ka 10-30 (40) cm sügavusele ulatuv sammasjuurestik tugeva peajuurega.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt maa-aluste risoomivõsundite abil. Mõningatel andmetel võib uus taim alguse saada ka peajuure ülemise osa tükkidest.
Levik ja ohtrus	Levinud Ida- ja Kesk-Euroopas, Skandinaavia lõunaosas, Lääne-Siberis ja Kesk-Aasias, kohati Kaukaasias, sisse viidud Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab sageli aedades, majaservadel, teeäärtel, põõsastikes, puisniitudel, põldudel, leht- ja segametsades: palu-, laane- ja salumetsas, pärisniidul. Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, aga eelistab savikat mulda.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit. Taim kannatab sageli tugevasti kellukate põisrooste all, mistõttu lehed kaotavad oma ilu. Taim on tugeva konkurentsivõimega ja tõrjub teisi taimi kergesti välja.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Noored võrsed ja risoomid on salatina söödavad. Sageli kasvatatakse ka aedades dekoratiivtaimena. Sobib loodusliku ilmega parkidesse ja aedadesse, kalmistutele, hea kattetaim. Vähenõudlik ja hea konkurentsivõimega. Talub niitmist ja tallamist. Võib muutuda tülikaks umbrohuks.
Sarnased taimed	Kurekellukale on üldilmelt kõige sarnasem nõgeselehine kellukas. Viimase leheserva hambad on kurekellukaga võrreldes oluliselt suuremad ja ebakorrapärasemad. Kurekelluka tupplehed on õitsemise ajal tagasi käändunud, nõgeselehisel hoiavad püstiselt vastu õiekrooni.