Harilik kuutõverohi
(Polygonatum odoratum)
luuvalurohi, peetrid, petrid, jooksja rohi

Kuutõverohi on huvitav taim. Tema lehed asuvad varrel vahelduvalt, aga mitte korrapäraselt ümber varre. Mais näeme varre lehtedeta küljel rippumas valgeid õisi. Nii on kaarjalt kasvava taime ülemine pool lehtede, alumine aga õite jaoks. Õied pole tegelikult päris valged, nende tipud on sageli veidi rohekad. Õied meenutavad veidi maikellukest, kuid on pikad ja peenikesed nagu putked. Kuutõverohi on tavaline põlvekõrgune puisniitude, sega- ja okasmetsade asukas.

Kuutõverohu nime ei ole taimele antud ilmaasjata. Kunagi raviti kuutõverohuga tõepoolest kuutõbiseid. Kuid on ka selle nime teine variant – kuuetõverohi. Kes teab, ehk aitaski taim vanarahva tarkade käes kuue eri tõve vastu. Näiteks on teda varasematel aegadel tarvitatud mitmete luuhaiguste, ka luujooksvahaiguse vastu. Hiljem on kasutatud kuutõverohu risoomi. Sellest saadud värske mahla või vesileotisega on ravitsetud haavu ja püütud vabaneda tedretähnidest. Ka olla Jeesus selle taime risoomi Peetrusele hammustada andnud, kui viimasel kõht valutanud. Peetrus hammustanud ja saanud kohe terveks. Taime risoomilee jäänud aga selgesti nähtavad hamba jäljed.

Tõsi ta on, et kuutõverohu juurikatel on armid. Nende järgi nimetatakse taime näiteks saksa ja inglise keeles Saalomoni pitsatiks, sest kuutõverohu arm ei ole paljas, vaid ilusa kirjaga. Kuutõverohu risoom on eriti jäme ja lihakas. Armid on aga tekkinud vanade murdunud juurte asemel.

Teadma peab ka seda, et kogu kuutõverohi on võrdlemisi mürgine. Temas peituvad ohtlikud südamemürgid. Marjade söömisel tekkiv mürgistus on samasugune kui maikellukese marjade söömisel, kuid mõnevõrra nõrgem. Kannatanul hakkab kõht valutama koos iivelduse, krampidega ja peavaluga, pulss muutub väga kiireks ja süda hakkab tugevasti kloppima nagu tahaks rinnust välja hüpata.

Lõpuks peab ütlema, et oleme rääkinud küll kuutõverohust, kuid tegelikult tuleks täpsustada ka liiginimi, sest Eestis kasvab looduslikult kaks kuutõverohu liiki. Omadused on neil ühised, aga rahvapärased nimed kuuluvad arvatavasti rohkem harilikule kuutõverohule, sest teine liik, mitmeõieline kuutõverohi, on haruldasem. Harilikul kuutõverohul on vars kandiline ja õied ühe- või kahekaupa kimpudes, mitmeõielisel on vars ruljas ja õied enamasti kolmekaupa kimpudes.