Eestikeelne nimi	(harilik) leesikas
Ladinakeelne nimi	Arctostaphylos uva-ursi (L.) Sprengel
Rahvapärased nimed	leeske mari, linnumari, seapohlad, tuhkpohlad
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda leesikas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline kääbuspõõsas igihalja maadligi roomava varrega. Taime pikkus on kuni 1,8 m, kuid maapinnast tõuseb vaid 10-40 cm kõrgusele.
Õis	Õiekate on kaheli ja viietine. Tupp on püsiv, värvuselt punane ja valgete kilejate servadega. Kroon on kellukjas, kokkukasvanud kroonlehtedega, värvuselt roosa või valge, seest karvane ja variseb pärast õitsemist. Tolmukad paistavad silma pikkade harunevate jätkete tõttu. Õied asuvad 3-10-kaupa tipmistes rippuvates kobarates kuni 5 mm pikkustel raagudel. Õitseb mais. Putuktolmleja, kuid võimalik on ka isetolmlemine.
Vili	Marjataoline lihakas luuvili on viie seemnega ja läbimõõdus 5-8 (10) mm. Vili on värvuselt helepunane ja läikiv, maitselt jahukas, kuid söödav.
Leht	Paksud nahkjad, kujult ümara tipu ja sujuvalt aheneva alusega äraspidimunajad, terveservalised lihtlehed. Lehtede pikkus on 1-3 cm, laius 0,4-1 cm. Pealt on lehed läikivad ja tumerohelised, alt heledamad valkjas- või vahel kollakasrohelised ning hästi esiletungivate roodudega ja lühikese rootsuga (2-5 mm). Tavaliselt on lehed kaheaastased, asetsevad varrel tihedalt ning vahelduvalt.
Vars	Varred on puitunud, harunevad tugevasti ja roomavad mööda maapinda radiaalselt juurekaelast eemaldudes. Nende koor on tumepruun ja pikkus 0,1-1,8 m.
Maa-alune osa	Juurestik on keskmiselt arenenud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomiharudega.
Levik ja ohtrus	Levinud põhjapoolkeral ümber pooluse metsatundras ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Eestis paiguti, sagedam rannikualadel ning Kagu-Eestis.
Kasvukoht	Kasvab puhmarindes nõmme-, loo- ja palumetsas ning padjanditena liivaaladel, sageli nõlvadel. Valguslembene ja hea kuivataluvusega.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldajateks on kimalased ja teised kiletiivalised. Marjad on söögiks paljudele metsloomadele, kes ka seemneid levitavad: karu, mäger, rebane, linnud.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Ohustab hoolimatu kogumine ravimtaimeks.
Kasutamine	Laialt kasutatav ravimtaim - eeskätt erituselundite töö häirete korral: põie- ja neerupõletik, neerukivitõbi, kuid ka reuma puhul. Omab ka tugevat uriinieritust soodustavat toimet. Teega ei või liialdada: parkainete suure sisalduse tõttu võib tekitada valu neerudes ja ummistusi neerukudedes. Lehti kogutakse õitsemise ajal. Neist valmistatakse teed või keedist. Lehti kasutatakse veel pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel (saadakse tumeroheline või hallikaskollane värvus). Noortest võrsetest ja lehtedest on toodetud fotograafias ilmuti koostisainena tarvitatavat hüdrokinooni. Korjamisel ei tohi kahjustada juurestikku, sest taim paljuneb aeglaselt. Leesikat võib kasutada haljastuses liivaste nõlvade kinnistamiseks ja kaunistamiseks. Lehti on kasutatud ka tubaka aseainena.
Sarnased taimed	Leesika võib segamini ajada teiste nahkjate igihaljaste lehtedega kanarbikuliste sugukonda kuuluvate taimedega, Eesti tingimustes ennekõike pohlaga. Eristamistunnusteks on lehtede kuju ja taimede üldine väljanägemine või kasvuviis. Eksimatult eristuvad kaks liiki viljade maitse poolest: pohlal on need hapukad ja mahlased, leesikal jahujad, maitsetud ja kuivad.