Leesikas on üks tuntumaid ravimtaimi erituselundite mitmesuguste haiguste vastu. Leesikalehetee aitab hästi neerupõletiku ja sapikivitõve vastu, tee aitab suurendada uriinieritust. Samade omaduste poolest on tuntud ka pohla lehed. Kuna leesika lehed on paksud ja nahkjad, siis ei tule neist toimeained kergesti välja. Seetõttu tuleb leesikaleheteed keeta viis minutit ja jooma hakata alles siis, kui tee on jahtumiseni tõmmanud. Selle tugeva ravimi tarvitamisel on omad ohud. Kui teed palju tarvitada, võib tekkida valu neerudes, osa neerusoonekestest võib ummistuda. Selline kõrvalnähe on tingitud parkainetest. Seetõttu tohib leesikateed ka täiskasvanud inimene juua vaid ühe klaasi päevas, rasedatele ning imetavatele emadel on see aga üldse vastunäidustatud. Sobilik oleks kolmandik klaasi kolm korda päevas. Tee valmistamiseks võetakse ühe klaasi kohta teelusikatäis kuivi lehti. Leesika parkaineid on kasutatud naha parkimiseks.

Leesikas kasvab kääbuspõõsana. Tema roomavad varred lähevad igasse suunda laiali, ise rohkesti harunedes. Kõikjal tekivad vartele uued juured. Vahel võib ühe taimepadjandi läbimõõt ulatuda paari meetrini. Sellistel suurtel taimedel tuleb lõigata varred poole pikkuse pealt läbi ja siis läbilõigatud varreotsad üles kiskuda. Taimi ei tohi juurtega välja tõmmata. Harude maharaiumine ei pidurda leesikapõõsa kasvu. Niimoodi toimides taastub põõsas endisel kujul viie aastaga ja siis võime teda uuesti samasse kohta koguma minna. Kogutud varred tuleb puhastada prahist ja kõlbmatutest lehtedest ning siis vilusse kuivama panna. Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis.

Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate. Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-. Marjad püsivad vartel ka pärast talvise lume sulamist, seega saavad talveunest ärkavad karud end kevadel marjadega kosutada.

Ka ülejäänud osa taimest sarnaneb pohlaga ja paljud ei teegi neil ilma marju maitsmata vahet. Kuid neil on siiski olulisi erinevusi. Nimelt ei ole pohl kunagi roomavate vartega. Teiseks on neil erinevad lehed. Pohla lehe alus on ümardunud, leesikal aga pikalt ühtlaselt kiilukujuliseks rootsuks ahenev.