Pohl on hõredate männimetsade taim. Lisaks heale maitsele on ta marjadel teisigi häid omadusi. Pohlades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivaks. Olete ehk isegi märganud, et kui mustikad riknevad soojas seistes mõne päevaga, siis pohlad võivad hoopis kauem värskena püsida. Sama lugu on ka mustika ja pohla keedisega.

Pohlad ei määri nagu mustikad. Pohl on valkja ja mitte eriti mahlase viljalihaga. Pohlad parandavad erituselundkonna tööd. Viimase toime poolest on eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse teed või keedist. Ravimiks tuleks pohla lehti koguda kevadel pärast lume sulamist. Kuna pohl on igihaljas ja tema lehed elavad kuni neli aastat, siis ei ole selles midagi imelikku. Kevadel kogutakse neid seepärast, et siis on lehtedes toimeaineid kõige rohkem. Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed paremini ja ei lähe nii kergesti mustaks kui need, mis suvel korjatud. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti.

Pohli söövad paljud linnud, kes levitavad nii marjades peituvaid seemneid. Sellegipoolest pole seemnetega paljunemine pohla jaoks kuigi tähtis. Rohkem levib ta vegetatiivselt. Kui proovite mõnda pohlataime üles tõmmata, siis võib see raskusi tekitada. Nimelt on ühel taimel palju maapealseid võsusid, mis kõik on omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas pohla eluring käib? 

Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta.

Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev.