Eestikeelne nimi	harilik pohl
Ladinakeelne nimi	Vaccinium vitis-idaea L.
Rahvapärased nimed	paluk, poolamari, poolgad, kuradimari
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda mustikas.
Eluvorm	Mitmeaastane, ühekojaline, igihaljas kääbuspõõsas pika risoomiga, millest kasvab arvukalt ühe taime osapõõsaid. Kõrgus 5-25 (30) cm. Esmane põõsas elab 10-15 aastat, pikem pole ka osapõõsa eluiga.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Kroon on 4-5 tipmega, kujult kellukjas või kupjas, suhteliselt avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga. Krooni pikkus on 4-6,5 mm. Õied asuvad 3-12-kaupa tipmises kobaras. Õitseb mai lõpul ja juuni alguses, vahel sügisel ka teistkordselt. Putuktolmleja.
Vili	Kerajas mari, mille läbimõõt on 7-12 mm. Värvuselt algul valge kuni roosakas, valminult ere- kuni tumepunane. Kobar on longus, tipmised viljad on väiksemad. Viljad valmivad augustis ja septembris ning püsivad talveni, osa isegi üle talve.
Leht	Äraspidimunajad, veidi tagasikäändunud terve servaga, nahkjad, lühirootsulised lihtlehed. Lehe ülakülg on läikiv, puhas- kuni tumeroheline, alakülg heledam ja matt. Lehe pikkus on 8-20 (35) mm ja laius 5-15 mm. Lehtede iga on 2-4 a.
Vars	Maapealsed varred kasvavad 3-5 a ja lõpetavad arengu õitsemisega. Ühel osapõõsal tekivad ka varre alumisest osast uinuvatest pungadest asendusvõrsed ja seda 4-5 korda.
Maa-alune osa	Risoomid hakkavad kasvama 4-5-aastastel taimedel uinuvatest pungadest. Algul on risoom valge või roosakas, hiljem helepruun ja kaetud hõredalt kilejate soomusjate alalehtedega. Risoom ei tõuse kunagi maapinnale, vaid annab 10-50 cm kaugusel emataimest haru, mis tõuseb püstise taimena maapinnale. Risoomil areneb arvukalt lisajuuri.
Paljunemine	Paljuneb peaaegu ainult vegetatiivselt risoomiharudega, seemnetest tärganud taimi leidub väga harva niiskematel ja lagedamatel kohtadel.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt peaaegu kogu Euroopas ning Aasia ja Põhja-Ameerikas okasmetsa- ja tundravööndis. Kaug-Idas on levinud ka segametsade alale.
Kasvukoht	Kasvab õhulise mullaga liivastel muldadel männimetsades: peamiselt palumetsas, aga vähem ka nõmme- ja loometsas (harva laanemetsas), kuivemates rabaservades, või raba- ja soometsades.
Koht ökosüsteemis	Õied on avatud ja nii on taimel palju tolmeldajaid. Teiste hulgas saavad nektarit mesilased. Marju söövad paljud metsalinnud, kes samas levitavad taime seemneid. Kasvab sageli samadel aladel mustikaga, ehkki enamasti viimasest kuivemates kohtades.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Marjad on väga väärtuslikud, sisaldavad inimesele soodsas vahekorras suhkruid ja happeid. Seisavad nii toorelt kui ka keedetult paremini kui teised metsamarjad. Kasutatakse keedisena, moosina või konservidena. Pohlalehed sisaldavad parkaineid ja on kootava toimega, kasutatakse rahvameditsiinis tee või keedisena uriinierituse soodustamiseks ja reuma raviks.
Sarnased taimed	Kuigi pohl kuulub mustika perekonda (vaata liigi ladinakeelset perekonnanime Vaccinium, mis on ühine pohlal, mustikal, sinikal, mõnede autorite järgi ka jõhvikal), on talle Eesti pärismaistest taimedest välimuse järgi kõige sarnasem arvatavasti hoopis leesikas. Erinevalt pohla viljadest on leesikad jahuse maitsega ja kuivad. Leesika varred lamavad maas, pohla varred on püstised, leesika lehe varrepoolne ots aheneb sujuvalt rootsuks, pohla lehed on mõlemast otsast ümarad.