Kui tahta valida Eesti kõige karedam taim, siis oleks lääne-mõõkrohi hea kandidaat. Ilmselt pole ühegi teise Eesti taime lehed nii karedad kui lääne-mõõkrohul. Õigemini on tal karedad vaid leheservad ja ribi lehe alumise küljel, kuid sellest piisab. Kui püüate lehte mööda tipust aluse suunas sõrmega tõmmata, siis tunnete ise. Lehe aluse poolt tipu suunas liikudes on leht seevastu täiesti sile. Kui lehe pinda lähemalt uurida, siis on põhjus selge. Lehe servadel ja alakülje ribil on tugevad tagurpidi konksukesed. See tähendab, et ühtpidi tõmmates libiseb sõrm neist kergesti üle, teistpidi lõikuvad aga "konksud" naha sisse ja hoiavad sõrme kõvasti kinni.

Lääne-mõõkrohu teevad eriti suursuguseks taimeks veel tema kõrge kasv ja kasvamine tihedate kogumikena. Eestis on ta levinud üksnes lääneosas. Sagedamini võime teda kohata näiteks Saaremaal ja Muhumaal. Kuid neis paikades, kus ta kasvab, on teda alati massiliselt. Lääne-mõõkrohu taimed kasvavad enamasti tihedalt koos, nii et vahel on nende tihnikust üpris raske läbi tungida. Millest siis selline tihedate laikudena esinemine?

Lääne-mõõkrohi kasvab meil oma loodusliku levila põhjapiiril. Siia on ta jäänud ajast, kui Eesti aladel valitses soojem kliima. Nüüdseks on kliima jahedam ja mõõkrohu seemned ei suuda valmida. Õigemini ei proovigi mõõkrohi tavaliselt seemneid kasvatada. Tema viljad, pähklikesed, närbuvad juba juuli lõpul, kohe peale õitsemist. Sellest hoolimata on mõõkrohi meie looduses kindlalt püsinud juba aastatuhandeid. Lääne-mõõkrohul on maa sees tugev harunenud risoom. Risoomi harud võivad alguse anda uuele taimele. Nii saab mõõkrohi levida ka seemneteta. Kaugele ta nii ei jõua, kuid oma algse kasvukoha võib ta tugeva ja suure taimena täita küll. Risoomidega paljunemine viibki tiheda mõõkrohu padriku kujunemiseni.