Eestikeelne nimi	liht-naistepuna
Ladinakeelne nimi	Hypericum perforatum L.
Rahvapärased nimed	jaanilill, luuvalurohi, neitsipuna, vereseletuserohi, viinalill
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda naistepunalised, perekonda naistepuna.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 30-60 (80) cm. Kogu taim on kaetud mustade näärmetäppide või -kriipsudega.
Õis	Õied on mõlemasugulised ja kaheli õiekattega. Tupp on liitlehine, kroon lahklehine. Tupplehed on süstjad, väga terava tipuga, vahel näärmelised. Kroonlehed on tavaliselt 11-14 mm pikad ja 3-6 mm laiad. Kroonlehtede servadel ja ülaosas on mustad ning pinnal rohked heledad näärmed. Tolmukaid on palju. Õied moodustavad suure laia pöörisja kuni peaaegu kännasja kõrglehtedega õisiku. Õisiku pikkus on umbes 15 cm ja laius 3-13 cm. Õitseb juuni teisest poolest augusti lõpuni.
Vili	Munajas pruuni värvi kupar, mille pikkus on 6-8 (10) mm ja laius 3,5-5 mm. Seemned on pruunid, umbes 1 mm pikkused.
Leht	Lehed on elliptilised, tipus ümardunud (vahel ka ogatipukesega), alusel pooleldi varreümbrised kuni lühirootsulised. Leheserval ja alaküljel on mustad näärmed. Lehe pikkus on 1-2,5 (4) cm ja laius 0,4-1,1 (1,6) cm. Sageli on lehelaba serv ka veidi alla käändunud. Õisikus on ka 0,5 cm pikkused teravtipulised kõrglehed.
Vars	Maapealne vars on püstine või alusel veidi tõusev ja sageli puitunud, seest säsikas. Värvuselt on ta sageli punakas, lillakas või kollane. Iseloomulikud on kaks vastakuti asetsevat kanti varrel. Ülaosas vars haruneb.
Maa-alune osa	Risoom on peenike, harunenud, rohkete lisajuurtega.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas (välja arvatud kõige põhjapoolsemad alad), kuid ka Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Aafrikas. Sisseviiduna on saanud kosmopoliidiks, esinedes ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias. Eestis tavaline.
Kasvukoht	Kasvab kuivemal, sageli liivasel või kivisel pinnasel valgusküllastes kohtades, harvem ka metsades ja põõsastikes: päris- ja looniidul, palu-, loo- ja laanemetsas.
Koht ökosüsteemis	Loomadele söögiks kõlbmatu, küll aga toituvad taimest mõned putukaliigid, keda on püütud kasutada naistepuna biotõrjeks karjamaadel.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Taime maapealsetest osadest saadakse värvi nii siidi kui villa värvimiseks: kollasest ja punasest kuni peaaegu mustani. Tuntud ravimtaim. Kasutatakse ürti, mis sisaldab rohkesti parkaineid, eeterlikku õli, vaigutaolisi aineid, antibiootikume. Preparaate kasutatakse toniseeriva vahendina hingamisteede, maksa- ja põiehaiguste ning mitmesuguste seedehäirete korral. Välispidiselt kasutatakse haavade ja põletuste raviks. Taimest valmistatakse ka bakterivastase toimega ravimit, mida kasutatakse põletuste, haavandite, paisete, nina ja kurgu limaskesta ägeda põletiku ning põskkoopapõletiku ravimisel. Soovitatakse vistrikest vabanemiseks. Omab üldist rahustavat toimet. Rahvameditsiinis kasutatakse teena, õli- või viinaleotisena. Kasutatakse ka veterinaarias. Loomadel võib suuremas koguses sööduna põhjustada mürgistusi, on ohtlik ka inimestele. Eriti mõjub heledatele loomadele, kes muutuvad väga valgustundlikuks. Raskematel juhtudel võivad tekkida krambid ja ajukahjustused. Taim sisaldab rohkesti parkaineid ja sobib seega naha parkimiseks. Kasutatakse kibedamaitseliste alkohoolsete jookide valmistamisel. Sobib aeda püsilillepeenrale liivasele kohale.
Sarnased taimed	Lisaks tavalistele liht- ja kandilisele naistepunale kasvavad Eestis ka mägi- ja karvane naistepuna. Viimased kaks on oluliselt haruldasemad. Karvast naistepuna kohtab Lääne-Eestis hajusalt siin ja seal, aga mägi-naistepuna kasvab ainult Saaremaal ja on looduskaitse all (II kategooria). Kõik Eestis kasvavad naistepuna liigid on üsna kergesti äratuntavad ja lihtsad määrata.