Longus põisrohi
(Silene nutans)
tütarlastepoierohud, lakkhädar, koerakusekellad, ummur

Põisrohud on nime saanud sellest, et õietupp meenutab õhku täis põit. Longus põisrohul siiski mitte - põie kuju on vaid aimatav. Iseloomulikuks tunnuseks on talle see, et õied on longus ning koondunud kõik õisiku ühele küljele. Longus põisrohu õied näivad alati närtsinud ja nii jätab kogu taim ja eriti õisik räsitud mulje. Kuid taime see ei häiri ja las ta siis olla. Hakkama saamist tõestab see, et longus põisrohi paljuneb ainult seemnete abil. Longus põisrohtu iseloomustavad veel lühikesed karvad lehtedel ja õietuppedel. Kuid üldiselt on ta nii tavaline võrreldes teiste põisrohtudega, et ei saa nendega segamini minna.

Võib tinglikult öelda, et longus põisrohi on öise eluviisiga. Mida see tähendab? Longus põisrohtu tolmeldavad öise eluviisiga liblikad ja nimelt seepärast peab ka taim kõige ligitõmbavam olema öösel. Öösel sirutuvad sorakil kroonlehed korralikult välja ja õied hakkavad tolmeldajate meelitamiseks tugevalt lõhnama. Võib oletada, et õied saavad edukalt tolmeldatud ja seemned valmima, sest ainult seemnetega ta paljuneb. Ja paljuneb nähtavasti edukalt, sest longus põisrohi on üle Eestis tavaline.

Teine sama tavaline põisrohu liik on harilik põisrohi, kelle välimus vastab nimele paremini. Hariliku põisrohu õietupp on tõeliselt põisjas, sile ja läikiv. Hariliku põisrohu õietupel võib näha selgeid roodusid, õietupp on roodudest triibuline. Roodude arv õie tupel on põisrohtude määramisel sageli oluline. Näiteks harilikul põisrohul on neid kakskümmend, longus põisrohul poole vähem.

Inimene pole longus põisrohtu suurt enda kasuks tarvitada osanud. Pole temaga ravitsetud ega ole ta suurem asi sööt kariloomadele. Niisiis on ta üks tavaline hõredate männimetsade ja kuivade niitude taim, kes koos teiste taimedega loob meile tuntud palumetsa, kuiva niidu või loopealse ilme.