Eestikeelne nimi	harilik luuderohi
Ladinakeelne nimi	Hedera helix L.
Rahvapärased nimed	jooksvarohi, ehvei, eefeu, aknavääne
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda araalialised, perekonda luuderohi.
Eluvorm	Kuni 30 m (Eestis 10 m) kõrgusele tõusev või maapinnal roomav pikaealine igihaljas liaan. Ühekojaline.
Õis	Väikesed kollakasrohelised ja enamasti mõlemasugulised õied paiknevad peenikestel raagudel kerajates sarikõisikutes, mis on tavaliselt omakorda koondunud püramiidjaks pööriseks. Õiekate on kaheli. Kroonlehti on viis, need on veidi lihakad ja 3-4 mm pikad. Õitseb sügisel septembris või oktoobris. Putuktolmleja. Eestis õitseb väga harva.
Vili	Kerajas 3-5-seemneline marjataoline herneterasuurune luuvili. Algul on viljad punakaslillad, hiljem tumepruunid või peaaegu mustad. Vilja läbimõõt on kuni 6 mm. Viljad valmivad aprillis ja mais. Viljumist pole Eestis täheldatud.
Leht	Nahkjad tume-sinakasrohelised sõrmroodsed 3-5 hõlmaga terveservalised lihtlehed. Õitsevatel vartel on sageli terved rombjad lehed. Lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja on noorena pisut karvased. Leheroots on sageli lehelaba pikkune - 4-10 cm.
Vars	Vars on tõusev või roomav, puitunud. Ronib ronijuurte abil mööda puid või muid tugesid.
Maa-alune osa	Juurestik pole eriti arenenud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega, kuid Eestis vaid vegetatiivselt mullaga kattunud vartest. Paljundatakse sageli vegetatiivselt pistokstest.
Levik ja ohtrus	Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ning Põhja-Aafrikas. Eestis areaali põhjapiiril, ainult Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Esineb harva.
Kasvukoht	Kasvab niisketes soistes segametsades, salu- ja lodumetsades. Külmahell, kuid varjutaluv. Eelistab värskeid viljakaid niiskemaid muldi.
Koht ökosüsteemis	Levib lindude abil, kes söövad vilju. Õied on heaks meeallikaks.
Kaitse	II kategooria kaitsealune taim. Meil on kaitse all kui oma levila piiril olev vähese levikuga reliktne liik. Ohustab metsade kuivendamine ja raiumine. Arvukus on ka pärgade punumiseks ja muuks otstarbeks korjamise tagajärjel vähenenud.
Kasutamine	Esineb rohkesti kultuurvorme, mis erinevad lehtede kuju, suuruse, värvuse jm tunnuste poolest. Kultuuris kasvatatakse juba antiikajast alates. Eestis kasutatakse haljastuses aedades ja kalmistutel harva (talveõrn), kuid sageli kasvuhoonetes ja toataimena. Kõikides taimeosades on vaigukäigud. Vaigust valmistatakse piirituslakki. Vaiku kasutati varem rahvameditsiinis - aitas keedisvannidena jooksvahaiguse korral. Mõnedel andmetel on teda keedetud õlles luuhaiguste ravimiseks. Taime mahl on olnud tõhus vahend täide vastu, kuid ka mürgine, nahka väga tugevasti ärritav. Lastel võib tekitada raskeid mürgistusi oksendamise ja kõhuvaluga. Mürgistuse korral on hädavajalik kiire arstiabi. Levila lõunaosas on hea meetaim. On vääriselupaikade (VEP) indikaatoriks.
Sarnased taimed	Eesti pärismaiste liaanide hulka võib arvata lisaks luuderohule ka hariliku maavitsa ja humala - nemadki on puitunud varrega ja ronivad, aga mitte igihaljad. Humal, harilik maavits ja luuderohi on kõik täiesti isemoodi väljanägemisega ja sassi nad arvatavasti ei lähe. Looduslikku luuderohtu võib Eestis kohata ainult Saaremaal ja Hiiumaal. Teised kaks pärismaist liaani on kõikjal väga tavalised.