Lõhnav maarjahein
(Anthoxanthum odoratum)
elupääd, maasikakõrred, õnnehain, lõhnarohi

Maarjahein on üks eestlaste hulgas tuntumaid ja armastatumaid kõrrelisi. Maarjaheinaga on seotud palju häid uskumusi, kuigi vahel võib ka tema muutuda lihtsaks umbrohuks. Nii hea söödataim, kui paljud teised kõrrelised, ta siiski pole. Veelgi enam, ta on veidi mürgine ja kui loomad teda palju söövad, siis võivad nad mürgistuse saada. Maarjaheina mürk mõjub hingamisele ja südametööle, kahjustab vereringet.

Maarjaheina head ja halvad omadused tulevad peamiselt ühest temas leiduvast ainest. Selleks aineks on kumariin, mis annab maarjaheinale iseloomuliku tugeva ja meeldiva lõhna. Seesama kumariin on mürk, mis mõjub nii inimestele kui neile, kes maarjaheinast toituvad.

Tugeva lõhna tõttu on maarjaheina pandud riidekappidesse ja -kirstudesse. Seejuures peetakse silmas kahte eesmärki. Kõigepealt annab maarjahein riietele meeldiva lõhna. Teiseks peletab kumariini lõhn koisid. Peale koide peletab maarjaheina lõhn ka teisi putukaid. Tolmeldavaid putukaid ei ole maarjaheinal vaja ligi meelitada, sest kõrreliste, nii ka maarjaheina, õietolm levib tuule abil. Maarjaheina on kasutatud parfümeeriatööstuses ning alkohoolsete jookide maitsestamisel.

Maarjaheina kumariini on inimene muulgi moel kasutanud. Maarjaheinatee aitab nõrkuse ja venituste korral. Maarjaheinal arvati olevat eriline vägi ja taim oli tähtsal kohal eestlaste muinasusundis. Teda on nimetatud ka selliste nimedega nagu elupääd ja õnnehain. Üks võimalus õnne ennustada oli järgmine: maarjaheina kõrred pandi ahju leiva sisse. Kui kõrred kõrbesid, siis oli surma karta, kui ei, siis oli elus õnne. Maarjaheinal pidada olema vägi varanduste leidmiseks, linnukeelte mõistmiseks ja lukus uste avamiseks. Tähtsal kohal oli maarjahein näiteks pruudikimpudes.

Just maarjaheina peenike kõrs sobivat kõige paremini “maasikarongi” valmistamiseks. Selleks tõmmati paarikümne sentimeetri pikkuselt kõrrelt lühikesed lehed maha ja saadud “varda” otsa torgati korjatud metsmaasikad.