Eestikeelne nimi	harilik maavits
Ladinakeelne nimi	Solanum dulcamara L.
Rahvapärased nimed	jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda maavitsalised, perekonda maavits.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline poolpõõsas. Pikkus 0,3-3 m.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp viie terava tipmega, jääb viljumisel püsima. Krooni pikkus kuni 2 cm, tema putk on lühike, servis tähtjas, viie teravatipulise hõlmaga. Värvuselt on õis lilla. Tolmukad on kollased, ulatuvad krooni putkest välja, tolmukapead on kuhikuna liitunud. Õied asuvad pööristes. Õieraag on kuni 5 cm pikk ja alusel jämenenud. Õitseb juunist augustini, harva septembrini. Putuktolmleja.
Vili	Munajas erkpunane kuni oranžikas läikiv lihakas mari, milles on arvukalt seemneid. Vilja pikkus on kuni 1 cm. Seemnete läbimõõt on umbes 2 mm, nad on ümarad või veidi neerjad, võrkja pinnaga. Idanevad aeglaselt, idanemiseks vajavad valgust. Marjad on mürgised.
Leht	Piklikmunajad terveservalised teravatipulised ja pikarootsulised lihtlehed. Nad on 4-6 cm pikad ja 2-3 cm laiad, rootsu pikkus 2-3 cm. Ülemised varrelehed tavaliselt odajad või alusel kahe hõlmaga, alumised sagedamini südaja alusega. Lehepind on kas paljas või hajusalt lidus karvadega kaetud. Lehed varrel vahelduvalt.
Vars	Varred on harunevad, tavaliselt läbimõõduga 0,5-2 cm (maksimaalselt kuni 7 cm), alumises osas puitunud, ülemises rohtsed. Nad roomavad mööda maad või väänduvad ümber teiste taimede, on suhteliselt oksised ja sõlmekohtadel kergesti juurduvad. Varre pind vaoline, veidi kandiline, karvadeta, värvuselt helepruun. Viimase aasta võrsed rohtsed, rohelised, vahel tipul hõredalt karvadega kaetud.
Maa-alune osa	Juurestik suhteliselt hästi arenenud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt puitunud tüvest tekkivatest lisapungadest arenevate harude juurdumisel.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt kogu Euraasias ja Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja Brasiilias on ilmselt kodunenud tulnukana. Eestis sage, kuid ei esine kuskil massiliselt.
Kasvukoht	Lodu- ja soometsades, veekogude kallastel, võsastikes, lepikutes, vahel ka metsalagendikel. Niiskuse- ja valguselembene.
Koht ökosüsteemis	Õisi tolmeldavad putukad, linnud söövad marju, imetajatele marjad mürgised.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Varem laialt kasutatud ravimtaim astma, seedeelundite ja nahahaiguste, bronhiaalkatarri, liigestevalu ja reuma vastu. Tarvitati rohelisi kuivatatud varsi. Levinud ka verepuhastusvahendina. Hilisemal ajal on kasutatud näiteks gripi, köha, nõgestõve, lihastereuma raviks ning sooleparasiitide väljutamiseks. Kaasajal mittesoovitatav, sest taim on mürgine, eriti viljad. Loomadest on mürgistusi esinenud veistel, lammastel ja sigadel. Neil tekivad unisus, krambid ja seedeteede kahjustused. Ebameeldiva lõhna tõttu veised teda värskelt ei söö. Inimestel on mürgistusnähtudeks iiveldus, oksendamine, valulik kõhulahtisus, peapööritus, palavik, hingamishäired. Raskematel juhtudel tekivad krambid ja kõnehäired. Esmaabiks anda sütt, raskematel mürgistustel on vajalik meditsiiniline abi.
Sarnased taimed	Harilik maavits kuulub Eesti väheste puitunud varrega ronitaimede ehk liaanide hulka. Teine tavaline liaan on humal. Ka mõlema liigi kasvukohad on tihtipeale sarnased. Nii üks kui teine kasvab niisketes ja raskesti läbitavates võsastikes. Harilik maavits on sarnane perekonnakaaslasele kartulile. Mugulaid maavitsal ei ole, põllul ta ei kasva ja ka välimus on esmapilgul kartuliga võrreldes täiesti teistsugune, aga vaadake hariliku maavitsa ja kartuli õisi - need on väga sarnased! Üks sarnasus on veel: ei kartuli ega hariliku maavitsa õitest arenevaid vilju ei tohi süüa, need on mürgised.