Hämarates metsades ja võsastikes kohtab erksaõielisi taimi harva. Harilik metsvits on üks vähestest. Tema õied on kuldkollased ja kuna need on hulgakaupa suurde õisikusse koondunud, paistavad hästi silma. Peale hariliku metsvitsa, kes on suur, kuni meetrikõrgune taim, kasvab meil ka roomav metsvits. Viimane on madal, maad mööda roomav, ümarate lehtedega taim, seega harilikust metsvitsast hoopis erinev. Siiski, õied on neil väga sarnased, suured ja kuldkollased. Roomavat metsvitsa kasvatakse kattetaimena aedades ja kalmistutel, sageli kasvab ta muru sees, kus talub väga hästi niitmist - tema roomavad varred jäävad lihtsalt niiduki lõiketereast madalamale.

Harilik metsvits on suurekasvuline püstise varrega tavaline metsataim. Segamini läheb ta väheste liikidega, vahest ainult kuldvitsaga. Kuldvitsal on ju samuti kuldkollased õied ja püstised tumeroheliste lehtedega varred. Sageli tekitab üht neist kahest nähes kahtlust nende liikide nimede sarnasus – mõlemad ühed vitsad. Olgu siis välja toodud nende peamised erinevused. Metsvitsa lehed asetsevad erinevalt kuldvitsa omadest tavaliselt varrel kolme- või neljakaupa männases, kuldvitsal vahelduvalt. Metsvitsa õitel on suured kuldkollased kroonlehed, kuldvitsa korvõisikud koosnevad paljudest väikestest kuldkollastest õitest.

Metsvitsa lehed meenutavad natuke pajuvaagi, põdrakanepi või mõne paju lehti. Lehtede sarnasusest paju lehtedega on ta saanud rahvapäraseid nimesid, näiteks metskanep ja pajunaine. Enamik metsvitsa nimedest kajastavad tema raviomadusi. Maaviharohtusid anti hakatuste ja vistrike vastu. Hakatusteks peeti selliseid vistrike, mis tekkisid näiteks saunas käies või maapinnal istudes. Mõnel pool on metsvitsaga ravitud südamerabandust, teda on kasutatud paisete korral, verejooksu peatamiseks, palaviku alandamiseks ja skorbuudi vastu. Metsvitsa on kasutatud ka kariloomade arstimisel.