Mets-hiirehernes ei ole nii tavaline kui harilik hiirehernes, kuid hämarates metsades kohtame teda siiski üpris sageli. Pilku köidab ta oma suureõieliste hõredate õiekobaratega. Erinevalt paljudest teistest hiirehernestest on tema õied valged, koguni mustrilised. Mets-hiireherne heledaid õisi kaunistavad tumedamad triibud. Triibud on kõige sagedamini sinakad või lillad, õite valgel võib olla ka veidi roosakas või lillakas jume.

Õitega meelitatakse kohale putukaid. Et nad aga teinegi kord tuleksid ja kannaksid hiireherne õietolmu ühest õiest teise, selleks antakse kohapeal veel lisatasu: magusat nektarit. Kuna mets-hiirehernes kasvab tavaliselt päris metsa sees ja vaid harva suurte rühmadena, siis ei ole teda arvatud tähtsate meetaimede hulka. Põhjuseks ei ole mitte nektari vähesus või kehv kvaliteet, vaid just see, et mesilased ei lenda kuigi meelsasti metsa korjelennule.

Samuti ei ole tal suurt väärtust söödataimena: karjamaid ju tavaliselt metsa ei tehta. Kuid siiski on olemas ka metsakarjamaid ja nendel on sel kaunil taimel tähtis roll täita. Oma koostiselt on mets-hiirehernes väärtuslik toit kõigile taimtoidulistele loomadele, ka metsasukatele. Seejuures on ta kasv lopsakam hariliku hiireherne omast ja nii saab ühest taimest ka suurema kõhutäie. Mets-hiirehernes võib kasvada kuni poolteist meetrit pikaks. Seejuures ei maksa arvata, et metsas kasvavad inimesekõrgused hernepõõsad. Mets-hiirehernes on tegelikult üpris õrn, väga peene ja kergesti murduva varrega. Niisugune taim suudab vaid teiste najal ronida.