Metspipar näib oma rohkete eripäradega lausa lõunamaiselt eksootiline, ometi on ta pärismaine liik. Metspipra omanäolisus tuleb Eesti looduses hästi välja, sest taime sugulased kasvavad hoopis soojema kliimaga aladel, sageli troopikas ja vihmametsades. Võiks arvata, et selline taim on rahvapäraselt tuntud eksootiliste nimede all. Vanarahva hulgas on siiski kõige tavalisemaks nimeks metspipar ise, teised on levinud vaid piirkondlikult. Ju siis on kõige iseloomulikum öeldud just selle nimega. Sõna “mets” viitab muidugi sellele, et ta kasvab metsas. Pipar on see taim õige mitmest kandist.

Ükskõik millist metspipra osa katki hõõrudes tunneme me kohe tugevat pipra lõhna. Kui keegi peaks julgema mõnd taimeosa suhu pista, siis on tugev ka tema vürtsine ja kibe, samuti pipart meenutav maitse. Niisiis nagu kodumaine pipar. Muide, teda on isegi toiduainetetööstuse tarbeks kasutatud. Tugeva lõhnaga tõttu on temast abi saanud ka parfümeeriatööstuse tootjad. Kuid siiski ei saa soovitada temaga katsetamist, sest metspipar on tegelikult väga mürgine taim. Tugeva lõhna ja kibeda maitse tõttu väldivad teda isegi loomad. Metspiprast saadud mürki on kasutatud ka roti- ja hiiremürgina. Sissesööduna põhjustab ta oksendamist, tekivad iiveldushood, valud maos ja soolestikus, naistel isegi emakas, võivad tekkida ka rasked emaka verejooksud. Kui metspipart on söödud aga veidi rohkem, siis võib õnnetus lõppeda surmaga. Esmaabiks mürgistuse korral tuleb võtta söetablette ning pöörduda koheselt meditsiinilise abi poole.

Lehedki on metspipral omapärased, nende välimuse tõttu on tekkinud nimed varsakabi, kabjaleht ja teised seesugused. Nad on metspipral neerukujulised ja sageli südaja alusega. Kuid huvitav on see, et need on nahkjad ja püsivad taimel üle talve, nagu sinilillel. Muuseas sinilillega koos ta sageli kasvabki. Erinevalt sinilillest on tema lehed aga ka täiskasvanult karvased, nagu pikad leherootsudki.

Eriti omapärased on aga metspipra õied. Tavaline metsas jalutaja neid ilmselt ei leiagi, kuid teie püüdke hoolega otsida (mais või juunis). Õied asuvad päris maapinnal ja on omapärase tumepurpurpunase värvusega. Huvitav on see, et ehkki õied on enamasti isetolmlejad, pole need suletud, vaid meenutavad väikest sissesoonitud kaelaosa ja kolme tipukesega kellukat. Metspipral on küllaltki ainulaadsed tolmeldajad: maapinnal askeldavad putukad ja teod, eelkõige nälkjad. Kuna nad ka seemnete valmimisel maadligi jäävad, siis peab nende seas olema ka seemnete laialikandjaid. Selle töö võtavad enda kanda eelkõige sipelgad, keda meelitatakse magusa tilgakesega seemne küljes.

Avastamist väärivat on metspipra juures veelgi, aga uurige ise edasi! Metspipart võib leida ka linnaaedadest, sest lehed on tal ilusad, moodustavad suure tiheda vaiba ja seepärast on teda peenardesse istutatud.