Harilik mustikas
(Vaccinium myrtillus)
einsinikad, mustigud, sinimarjad

Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda, teadusliku nimega Vaccinum. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.

Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad. Neist võib teha moos, mahla, kisselli või siis hoopis kompotti. Kõige kasulikumad on aga värsked mustikad. Neid süüakse sageli koos suhkru ja piimaga. Marju võib ka kuivatada. Selleks tuleb nad esmalt jätta mõneks päevaks ühekordse kihina päikse kätte närbuma. Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad.

Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Seemnetega paljuneb mustikas harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mullas roomavad võsundid. Leides sobiva koha, kasvatavad need lisajuured alla ja maapinnale kerkib uus kääbuspõõsas. Nii kasvanud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat. Selle aja jooksul annavad nad omakorda alguse uutele mustikataimedele.