Eestikeelne nimi	must vägihein
Ladinakeelne nimi	Verbascum nigrum L.
Rahvapärased nimed	üheksaväeline, üdisma, hobuse-lõvirohi, metsatubak
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda vägihein.
Eluvorm	Mitme- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5-1,5 (1,7) m.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega raolised õied. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp peaaegu aluseni lõhestunud kitsasteks tipmeteks. Kroon on kollane, läbipaistvate täpikestega ja väljastpoolt tähtkarvadega kaetud. Tolmukaniidid violetsete näsajate villkarvadega kaetud. Õied on koondunud puntidena varre tippu 20-40 (65) cm pikkusesse kobarõisikusse (1/2-1/3 kogu varrest), vahel see haruneb alumises osas (harude alusel kõrglehed). Õitseb juunist augustini, putuktolmleja.
Vili	Elliptiline kuni äraspidimunajas 4-7 mm pikkune paljuseemneline kupar. Seemned valmivad septembris.
Leht	Esinevad nii juurmised kodarikulehed kui ka varrelehed. Pealt on lehed tumerohelised, sageli paljad, alt heledamad, paljad või valgeviltjad. Kodarikulehed on munajad kuni elliptilised, südaja, sageli ebasümmeetrilise alusega, leht aheneb sujuvalt tömbiks tipuks. Laba pikkus 10-25 cm, laiusest 2 korda suurem, rootsu pikkus 4-11 (18) cm. Leheserv ebaühtlaselt täkiline. Varrelehti on tavaliselt 5-8. Neist alumised on kitsalt tiivulise rootsuga, ülemistel kaob roots lõpuks hoopis. Varrelehtede kuju on munajas kuni munajassüstjas, harvem kolmnurkjas või pikalt teritunud tipuga, alusel munajas kuni südajas, serv täkiline, tipp tömp. Alumiste varrelehtede pikkus on 8-30 cm, laius 3-14, ülemistel vastavalt 2,5-9 ja 0,5-5 cm.
Vars	Püstine, punakas, ülemises osas vaoline vars. Tavaliselt lihtne, vahel tipuosas lühikeste õisi kandvate harudega. Kaetud enam või vähem tähtkarvadega.
Maa-alune osa	Taimel on sügavale ulatuv sammasjuurestik, juurtel on mükoriisa.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt Euroopas, Siberis ja Põhja-Aafrikas, sisse viidud Põhja-Ameerikasse. Eestis tavaline, kuid ei esine kunagi massiliselt.
Kasvukoht	Sagedamini jõekallastel, teeservadel, nõlvadel, kõrgendikel, parkides ja aedades, harvem loo- ja pärisniidul, raiesmikel ja põõsastikes. Eelistab kuivi lagedaid kasvukohti, kergemaid muldi.
Koht ökosüsteemis	Õisi tolmeldavad putukad saavad nektarit. Juurtel on mükoriisa. Kannatab sageli jahukaste all.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Lehed sisaldavad suhteliselt rikkalikult C-vitamiini, kuid kariloomad teda ei söö. Venemaal on kasutatud teatud vodkaliigi valmistamisel. Kasvatatud ilutaimena. Vähese eristamisoskuse tõttu on tarvitatud ravimtaimena nagu üheksavägist, kuid musta vägiheina raviomadused ei ole märkimisväärsed. Sisaldab putukaid surmavat mürki, mis inimesele ohtu ei peaks põhjustama.
Sarnased taimed	Oma uhke kasvuga paistab must vägihein kaugelt silma, sarnane on ta perekonnakaaslase üheksavägisega, millel aga on tihe hall karvavilt mõlemal lehe poolel, tolmukad on kollased, mustal vägiheinal on lehed rohelised ning tolmukad lillakad.