Must vägihein paistab juba kaugelt silma. Põhjuseks on tema kõrgus ja pikk erekollane õisik. Vahel moodustab musta vägiheina õiekobar peaaegu poole kogu taime pikkusest. Must vägihein võib aga sirguda üle pooleteise meetri pikaks. Ta kasvab sagedamini teeservadel, jõekaldail, lagedamatel ja kuivematel aladel.

Vägiheina nimi on mitmete väiksemate muudatustega tuntud kogu Eestis. Kuid enamasti ei teata, et meil kasvab kaks vägiheinaliiki. Teine on üheksavägine. Nende eristamine on tähtis seepärast, et üheksavägine on laialt levinud ravimtaim, must vägihein aga on selleks vähesobiv. Olgu siis siinkohal öeldud, et musta vägiheina vars on punakas ja vaoline, mitte aga tiivuline, lehed pealt peaaegu paljad, tumerohelised ja katavad vart hõredalt. Üheksavägise lehed on aga nii pealt kui alt tihedalt vilditaoliselt hallide karvadega kaetud, neid on varrel lugematul hulgal. Üheksavägise lehed laskuvad veidi vart mööda alla, musta vägiheina lehed on peaaegu rõhtsalt. Kuna must vägihein ei sobi kasutamiseks ravimina, siis ei sobi talle ka kuigi hästi nimi vägihein, sest just suurest väest ihuhädade vastu on see sellele taimeperekonnale antud.

Samas on aga mustal vägiheinal ka üks kasutusala, mida üheksavägisel pole. See tuleneb tema mürgisusest. Kuid mürgine pole ta mitte inimestele, vaid putukatele. Nii võibki igaüks musta vägiheina katsetada kui küllaltki ohutut putukamürki. Äraõitsenud vägiheinte pikki varsi on kasutatud ka tõrvikute valmistamisel. Selleks kasteti nad eelnevalt pigi ja tõrva sisse.