Niidu-kuremõõk
(Gladiolus imbricatus)
luhamõek, maapaater, nabarautsikas

Niidu-kuremõõga ladinakeelne nimi reedab, et ta on sugulane aiataimede gladioolidega. Tõepoolest on ka kõik kümned tuhanded gladioolisordid aretatud sama taimeperekonna looduses kasvavatest liikidest. Siiski on aretamiseks kasutatud rohkem Lõuna-Ameerikast ja Lõuna-Aafrikast kogutud materjali, sest sealsed liigid on suuremate õitega. Ka meie ainukese loodusliku gladiooli õied on väliskujult samasugused kui aia ilutaimedel. Need asuvad samamoodi pikas ühekülgses õisikus, kuid mõõtmetelt on niidu-kuremõõga õied väiksemad. Tavaliselt ei ole need pikemad kui kolm ja pool sentimeetrit, värvuselt on need punakaslillad.

Sellegipoolest on niidu-kuremõõk õige ilus taim, võib-olla üks ilusamaid Eesti niitudel kasvavaid lilli. Niidu-kuremõõka sobiks ka aias kasvatada, aga loodusest teda aeda tuua ei tohi. Niidu-kuremõõk on looduskaitse all (II kategooria) ja õigupoolest üpris haruldane. Tõenäoliselt pole enamik inimesi temaga looduses kunagi kohtunud ja arvatavasti ei tunnekski teda ära, kuigi märgatav sarnasus aialillede gladioolidega peaks kindlasti aitama.

Taime ametlik eestikeelne perekonnanimi, kuremõõk, on tegelikult laenatud kollaselt võhumõõgalt. Kuremõõgal ja võhumõõgal on sarnased mõõgakujulised lehed. Ka viljadeks on neil ühesugused kuprad lamedate pruunide seemnetega. Täiesti erinevad on õisiku ja õie kuju. Kuremõõga õisik on pikk ja paljuõieline ning kõik õied on pöördunud varre ühele küljele. Võhumõõkadel see nii ei ole. Võhumõõkade sugulased on aias kasvatatavad iirised. Nii et oskate neil kahel taimel vahet teha. Kui te gladiooli tunnete, siis tunnete ära ka meie ainukese loodusliku gladiooli – niidu-kuremõõga.

Üks märkimisväärne erinevus on võhumõõkadel ja kuremõõkadel veel. Mõlemal on maa-alune vars, aga ehituselt ja väljanägemiselt on need erinevad. Kui võhumõõkadel on roomav ja harunev krobeline risoom, siis kuremõõgal on ümar ja sile mugulsibul. Mugulsibul meenutab välimuselt mõnevõrra sibulat, aga toitained ei ole kogunenenud paksanenud kattelehtedesse, need on kuivanud ja õhukessed, vaid varreosasse. Nii kasvatavad kuremõõgad ka väikesi tütarsibulaid, täpsemalt tütar-mugulsibulaid, ja teda on võimalik nende abil paljundada.